Me elame muutunud maailmas. Palju on kirjutatud tehnoloogia arengust ja sellega seotud asjadest, aga millest eriti ei kirjutata, on see, kuidas peab sellisel ajal mõtlema, et toime tulla. Teatud aspektid meie mõtlemises on nüüd muutunud elutähtsaks – näiteks mugavatest ideedest loobumise võime, oskus püstitada küsimusi teistsuguse nurga alt, olla avatud uuele paradigmale, usaldada kujutlusvõimet sama palju kui loogikat, valmisolek eksperimenteerida ja olla tolerantne ebaõnnestumiste suhtes. Mlodinow nimetab seda tüüpi mõtlemist nõtkeks mõtlemiseks.
Nõtke mõtlemisega ei paista silma ükski arvuti ega enamik loomi, ent inimese ajus on see võime kaasasündinud (lk 15). Ometi ei kasuta me seda ehk niimoodi ja niipalju, kui oleks tänapäeval tarvis. Sest ka keerukatel loomadel on suurem osa organismi käitumisest määratud "skriptiga", see tähendab, et käitumine on eelprogrammeeritud ja automaatne ning vallandub mingi keskkonnas oleva päästiku mõjul (lk 16). Ja inimene ei ole siikohal mingi erand! Aga ainult automaatselt tegutsedes enamik loomi ellu ei jääks. Ellujäämiseks on lisaks välja kujunenud kaks muud vahendit. Üks on ratsionaalne/loogiline/analüütiline mõtlemine, mida autor nimetab analüütiliseks mõtlemiseks. Teine moodus on nõtke mõtlemine. Analüütiline mõtlemine toetub loogikale, seda tunnustatakse meie ühiskonnas kõige enam ja just seda mõõdetakse näiteks IQ-testidega. Ent selle puuduseks on asjaolu, et ta kulgeb sarnaselt skriptiga lineaarselt, kindlate reeglite alusel (lk 18). Aga maailm meie ümber ei liigu alati kindlate reeglite järgi. Nõtke mõtlemine kulgeb enamasti teadvustamatult ning info töötlemine toimub mittelineaarselt, nii et mõte kulgeb paralleelselt mööda paljusid radu (lk 18). Meie ümber on esemed ja teenused, mis sündisid kunagi nõtke mõtlemise abil, kui leiti lahendus, mida keegi polnud varem ette kujutanud. Näiteks kustutuskumm ja kirjaklambrid, kingad ja hambahari (lk 19).
Kas huvi on juba äratatud? Aga ma ei ole sissejuhatusest veel kaugemalt jõudnudki. Mlodinow kirjutab, kuidas nõtke mõtlemise abil on tehtud erakordseid leiutisi, samuti sellest, kuidas sellesama nõtke mõtlemise abil üleüldse aru saadi, et sedalaadi asi üldse olemas on. Aga mis olulisem, ta kirjutab, miks seda kasutada on vaja ja kuidas ennast paremini nõtkele mõtlemisele häälestada.
Üks meie kultuuris levinud müüt on, et inimesed kardavad uuendusi ja muutusi. Vale puha. Inimesi pigem tõmbab muutuste poole, see on meil geenides, me oleme lausa neofiilid. Müüt on ilmselt tekkinud sellest, et ettevõtetes tähendavad muutused enamasti seda, et sama tasu eest tuleb rohkem rööd teha. No kes seda siis tahaks! Aga iga kümne minuti tagant on vaja teada saada, ega keegi pole e-kirja saatnud või vaadata, kas Facebookis on midagi uut ja huvitavat. See on aju uudsuse- ja tasuvajadus, mistõttu ongi üsna lihtne nutisõltuvuse lõksu langeda.
Kuigi meile võib tunduda, et on hetki, kus pea on täitsa tühi või et mingi mõte vupsas teadvusesse otse kõhust, siis tegelikult on nii, et aju töötab kogu aeg ja mõtleb ka kogu aeg. Mõtlemine ilma teadliku keskendumiseta on imetajate aju fundamentaalne omadus, mis on olemas isegi madalamatel ja primitiivsetel närilistel. See nn mõtlemise vaikerežiim on nõtke mõtlemise juures määrav psüühiline protsess. (lk 125) Ja kuigi meile tundub, et intuitiivne taipamine tõuseb teadvusesse äkki, eelneb sellele pikk rida lavataguseid sündmusi. Lühidalt ja ebateaduslikult öeldes võitlevad aju eri osad omavahel ja see, mis teatud hetkel peale jääb, sõltub paljudest asjaoludest. (lk 161) Kui tahad, et peale jääks nõtke mõtlemine ja loovus, võid näiteks proovida oma psüühikat lõdvestada. Väsimus aitab ka. Siis ei jaksa see aju osa, mis muidu meie veidraid ja originaalseid ideid teadvusesse jõuda ei lase, enam teistega võidelda. Üldiselt on hea, et aju ideid filtreerib, sest muidu me upuks kõiksugu täiesti ebasobivatesse ja kasututesse ideedesse, aga selle puuduseks on, et ideede filtreerimine võib teinekord takistada hea idee edasipääsu. (lk 191) Tuntud viis oma kognitiivsete filtrite nõrgendamiseks on alkohol ja uimastid, aga Mlodinow pakub välja palju tervislikuma vahendi: paranda lihtsalt tuju. Ka sellel on taga teaduslik seletus, aga võib ka lihtsalt teadmiseks võtta, et õnnelikel ja positiivsetel inimestel on ka rohkem originaalseid ideid (lk 232).
Meie praegune elukeskkond ei soosi nõtket mõtlemist, kogu aeg on nii palju stiimuleid, mis ei lase välja lülituda. Soovitused on lihtsad – tuleb katkestada kõik ühendused, minna duši alla, vaiksesse kohta jalutama (aga ilma nutitelefonita!), kasvõi hommikul pisut voodis kauem voodis lebada. Ka edasilükkamine võib kasulikuks osutuda. (lk 141)
Tardunud mõtlemise ülessulatajana aga soovitab autor rääkida nende inimestega, kes meie arvamust ei jaga. Sest see võib mõjuda teie mõtlemist avardavalt ning on odavam kui traumapunkti külastamine. (lk 187)
Kui mina majandust õppisin, siis oli kõigi teooriate eelduseks, et inimesed käituvad ratsionaalselt. Mlodinow ütleb, et reaalsuses jätab see kõrvale kõik peale teatud haruldaste ajuhäiretega inimeste. Ongi hea, et ma praegu teist magistrikraadi taotlen, sest paistab, et kõik varem õpitu võib prügikasti visata.
Mlodinow toob muidki häid võrdlusi ja ootamatuid näited. Näiteks ühel hetkel kirjutab ta nagu muuseas, et madu teie põrandal tajub uksekella helinat hoopis teisiti kui teie ise (lk 90). Hea teada tõepoolest, kui mul kunagi peaks madu põrandale juhtuma.
Või selline mõtlemapanev näide. Praegu tarbime me erinevatest meediakanalitest keskeltläbi suisa 100 000 sõna uut infot päevas – see võrdub 330-leheküljelise raamatuga. Mõnikümmend aastat tagasi oli see maht umbes 28 000 sõna. (lk 13)
Lisaks on siin mõned teadveloleku harjutused ja mitu nõtke mõtlemise harjutust ning testi, millega iseenda omadusi mõõta. Mlodinowi raamatust saab nii uusimaid teadmisi aju kohta kui ka iseennast uurida, lisaks praktilisi soovitusi, kuidas oma nõtket mõtlemist arendada, et praeguses maailmas edukam olla.
Tõlkinud Raul Kilgas
Teised kirjutavad:
Tänan raamatu eest Argo kirjastust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar