On 1931. aasta 19. detsember ning Hercule Poirot ja inspektor Edward Catchpool valmistuvad üheskoos veetma kauaoodatud rahulikke jõulupühi, kui neid kutsutakse uurima kuritegu: Norfolkis on ühes haiglapalatis mõrvatud mees. Edwardi ema Cynthia Catchpool nõuab, et Poirot jääks koos temaga rannikul paiknevasse viletsas seisus härrastemajja kogu pühade ajaks, kuni on selle mõistatuse lahendanud.
Catchpool peab koos Poirot'ga suunduma ebamugavasse ja külma maamajja, kus on jõuludeks kokku tulnud üsna värvikas seltskond. Traagiline majaperenaine, Catchpooli kohutav ema (inspektori vaatenurgast muidugi), kaks sõjajalal olevat õde ja nende mehed ning muidugi majaperemees, kentsakas mehike, kes tahab tingimata ise tapja välja selgitada, enne kui oma surmahaigusele alla vannub.
Kohalik inspektor on muidugi tuhm nagu aiateivas, kuid see-eest väga enesekindel. Autor kirjeldab Poirot kannatusi mõnuga, kuid paistab, et seekord üritab keegi tõepoolest kuulsat detektiivi rajalt maha saada.
Kui olen varem kurtnud, et Hannah koob oma teostes liiga keerulisi intriige, siis siin on olukord kenasti tasakaalus ja kuidagi tundub, on Hannah rohkem tabanud Christie stiili, või siis olen tema kirjutatuga juba harjunud, enam ei tekkinud sellist võõristustunnet, nagu varasemate teoste puhul, et oleks nagu Christie, aga ei ole ka. See teos oli igatepidi Christie vääriline lugemissoovitus.
Tõlkinud Krista Suits
Tänan raamatu eest kirjastust Varrak.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar