Kolmapäev, 14. oktoober 2020

Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb 2.0"

Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb 2.0" on kogumik lühikesi ja veel lühemaid jutukesi, katkeid, tähelepanekuid. Kui mina lähen uksest välja, siis kõnnin või sõidan oma sihtpunkti ja hiljem tagasi ning kui ehk märkangi midagi huvitavat, siis lendab see kohe peast välja. Kui Veronika Kivisilla läheb uksest välja, siis ta vaatab ringi, paneb tähele, jätab meelde ja kirjutab üles. Tihtipeale polegi vaja välja minna, toredaid tähelepanekuid saab teha ka omas kodus, eriti kui sul on õiges eas poeg. 

2. detsember 2017

Poeg vaatab enne lastehommiku algust musta laega saali aknast inimesi tänaval. Vaatab tükk aega. Siis ütleb: "Ma tegin natuke statistikat. Kümnest inimesest umber kolmel on selline kõnnak, nagu oleks neil elus asjad kõige paremas korras."

Uskumatu, kui palju võib ühes tavalises kohas ja tavalises päevas leiduda, aga selleks, et need üles leida, peab vist ikkagi olema Veronika Kivisilla. 

15. september 2015

Õhtuses ühistranspordis võiks alati olla üks muhe titt. Nagu oli täna rongis. Hakkas mulle maailma kõige avalamalt naeratama, siis kelmikalt kavaldama ning peitust mängima. Viimaks ajas keele suust välja ja lükkas seda aina paremasse ja jälle vasakusse suunurka. Vaatas mulle siis küsivalt otsa. Sain aru, et pean toimima samuti. Üsna pea tegi seda ka kuldhammastega mammi minu vastas. Titt vaatas meid täiesti tunnustava pilguga.

Tekstid olid algselt Facebooki postitused ja minagi olen käinud neid autori lehel lugemas, aga on nii tore, et need nüüd kaante vahel on. Tegelikult on nad kaante vahel juba kaks aastat, aga hiljuti ilmus uus ja täiendatud trükk, 2.0. Tekstid on paigutatud uuematest vanemateni ja lõpevad 2013. aastaga. See annab huvitava efekti, kui mõne märkuse tagamaad alles veidi hiljem selguvad. Vahel on jutud veidi nukrad, aga tihtipeale siiski väga lõbusad. Seda raamatut lugedes on kogu aeg muhelus näol.

31. august 2017

Poeg: "Ma mõtlen ühele sõnale ja mul on hea tugev tunne..."   

Mina: "Mis sõna see siis on?"

Poeg: "Jõupaber!"

Just praegu mängitakse raamatul põhinevat näitemängu Kirjanike Maja musta laega saalis. Jaanika Juhansoni lavastus avab argipäevade poeesia, tavaliste hetkede lumma, elu pisikesed kummastavad detailid, kirglikud igatsused ja haprad unistused. Viis etendust on jäänud, nii et veel jõuab!

Teised kirjutavad:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar