Just sellisest tüdrukust räägib Kätlin Kaldmaa lasteraamat "Lydia". See on lugu ühest eesti tüdrukust, kes kasvas üles Liivimaa kubermangus, sai Eesti kirjanikuks, rajas Soome silla, abiellus lätlasega ja läks elama Kroonlinna.
Huvitaval kombel ei ole mina kunagi Lydia Koidulast mõelnud kui supertüdrukust. Või üldse kui tüdrukust. Ta oli ikka kogu aeg olnud valmis kirjanik, kes ükspäev abiellus ja läks Kroonlinna elama. Ja see on ka enam-vähem kõik, mis kooliajast meelest on. Peale selle muidugi, et ta kirjutas kõik need suured ja pühad luuletused ja siis veel mõned lõbusad näidendid. Lydia Koidula ei ole inimene. Ta on pühak, sümbol, eesti kirjanduse alustala, ajalooline entiteet. Temast ei ole räägitud kunagi viisil, nagu sellest raamatus. Vähemasti ei ole mina seda tähele pannud. Usun, et see raamat toob meie suurkuju lastele lähemale ja annab innustust tänapäeva tüdrukutele.
Lugeda armastab Lydia üle kõige. Ta loeb läbi kõik papa kirjutatud artiklid ja papa tõlgitud lood ja juttustab need noorematele edasi. Neile, kes veel lugeda ei oska.
Õige pea kirjutab Lydia ühevõrra hästi eesti ja saksa keeles. Kui isa mõnikord päeva ajal käib linna peal asju ajamas, annab ta õpetaja ameti Lydiale üle. Eks ole tüdruk ju kodus õe ja vendade peal omajagu harjutanud.
Ülejõe koolilastele meeldib õpetaja Lydia väga, sest kui matemaatikast küll saab, õnnestub ta lihtsa vaevaga meelitada lugusid jutustama. (lk 22)
Imetoredad pildid joonistas Jaan Rõõmus.
Teised kirjutavad: Lugemissoovituse blog, Sulepuru, Lugemissoovituse blog2, Lugemissoovituse blog3, Lugemissoovituse blog4, Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Koos kirjastusega Hunt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar