Ma ei maga, ma ei söö ja ma ei taha teha tööd

Kunagi mitu aastat tagasi ühel Apollo raamatuklubi koosviibimisel, kus arutati ulmekirjanduse üle, teatas Krista Kaer Robin Hobbi “Salamõrtsuka triloogiale” viidates, et ta oli sõpradel külas, ja mõtles, et miks ta ometi ei ole kodus ja ei loe Robin Hobbi Salamõrtsukat. Siis tundus see mõte mulle kuidagi … lugupidamatu. Sõpradega koos olla on ju ometi väga tore.

Olin tööl ja mõtlesin terve päeva, et miks ma ometi ei ole kodus ega loe raamatut. Läksin trenni ja mõtlesin, et miks ma ei ole juba kodus ega loe raamatut. Tulin koju ja … istusin arvuti taha tööd tegema. Pärast kolme lauset võtsin raamatu ja hakkasin lugema.

Veetsin sõpradega toreda õhtu, aga niipea kui olin uksest välja astunud, ei jõudnud ära oodata, millal koju jõuan.

Käisin kinos “Novembrit” vaatamas. Vaatasin seda ilusat hunti ja mõtlesin, ahhaa – Nighteyes/Öösilm!

Mõned arvasid ehk juba ära – raamatuks on Robin Hobbi “Tawny Man” triloogia, mis on järg tema “Salamõrtsuka triloogiale”. Läks vaid viis aastat pärast "Salamõrtsuka" lugemist. Aga siis ei olnud mul veel e-lugerit ja raamatute hankimine tundus nii keeruline ja nii see aeg läks. Nüüd oli nii, et kui olin esimese raamatuga lõpule jõudnud, siis viimasel lehel pakkus Amazon – siin on sarja järgmine osa, kas tahad osta? Vajutasin nupule Buy ja kolme sekundi pärast oli raamat kohal. No mis ma siis ikka tegin – asusin kohe edasi lugema, mis sest et töö ja tähtaeg ootas.

Ja seekord ma tõepoolest “ei maga ja ei söö”, sest mulle niivõrd meeldib olla selle raamatu maailmas. Nüüd juhtus täpselt see, mida olin kartnud – et kaon ülepeakaela raamatu maailma. Aga ma ei ole selle üle üldse õnnetu – seal on väga tore olla. Kui vaid neid muid kohustusi nii palju ei oleks.