Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas"

Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" on armas pisike raamatuke. See ei ole luule ja see on luule. Seda täiendavad Hanneleele Kaldmaa graafika ja kõige lõpus on Igor Kotjuhi järelsõna. Seda on mõnus pihus hoida ja libejat kaant silitada. See tundub lausa täiuslik väike asi.

Kätlin Kaldmaa Islandi külas on väike maja ja kohvik ja enamasti on seal öö ja pimedus. Aga pimedus on mõnus ja turvaline. Aeg liigub seal aegamisi.

Kätlin Kaldmaa Kreeka külas on väike maja ja kohvik, kus istuvad vanamehed. Seal on enamasti päike ja suvi ja meri, meri, meri!!! Seal võtab kõik aega. 

Ühes õiges külas on tingimata kohvik ja vanamehed, küla on maailma lõpp-punkt ja kõige algus. Seal peab olema vesi, soovitavalt suur vesi, ookean. 

Ma ei oskagi muudmoodi öelda, kui et seda raamatut oli kosutav lugeda. Eriti praeguses novembripimeduses, kus kuum Kreeka päike turgutab ja Islandi tuuline ööpäevane öö tundub turvaline. Selles on headust ja rahu, sellega koos saab aja maha võtta ja Fridale salli kududa või verikokosid ja armastusepallikesi süüa.

See raamat sobib imehästi kingituseks, eelkõige muidugi iseendale, aga ka kõigile, kes armastavad Islandit või Kreekat või kohvikuid ja vanamehi või päikest ja päeva või ööd ja pimedust või aprikoose. Kõigile, kellele meeldib luule ja kellele ei meeldi luule. 

Teised kirjutavad: Sirp, Sulepuru. Sehkendaja

Koos kirjastusega Hunt