Andrzej Sapkowski "Viimane soov", "Ettemääratuse mõõk", "Haldjate veri", "Põlguse aeg"

Lugesin kõigepealt "Haldjate verd" (tõlkinud Margus Alver) ja kuigi oli huvitav, siis jäi väga palju arusaamatuks. Sest nagu selgus, olin sattunud sarja keskele. "Põlguse aeg" (tõlkinud Margus Alver) ei leevendanud segadust, niisiis vaatasin ära Netflixi sarja. Ma üldiselt ekraani vaatan väga harva, aga kuna Ulmeguru kusagil poetas, et seriaal raamatut ei häbista, võtsin ette. Ja enne, kui seriaali esimese hooajaga ühele poole sain, olin jälle lõa otsas (just nagu kunagi Robin Hobbiga juhtus). Võtsin uuesti "Haldjate vere" ette ja selgus, et see oli minu jaoks tõepoolest nii kaugeks jäänud, et lugesin nagu esimest korda, kuigi eelmisest lugemisest on vaid aastake möödas. Kuidas on võimalik, et seriaali uhkest, iseteadlikust printsessist on siin saanud kartlik, räämas plikatirts, mis sest et võitluskunstides juba üsna osav? Niisiis läksin raamatukokku kahe esimese jutukogu järele.

Esimesed kaks raamatut – "Viimane soov" (tõlkinud Aarne Puu) ja "Ettemääratuse mõõk" (tõlkinud Kristina Uluots ja Aarne Puu) on tegelikult jutukogud ja võrreldes romaanidega hulga kergemad ja lõbusamad. Sapkowski tasandab oma julma ja karmi maailma mõnusa huumoriga, aga romaanides on üldine õhkkond kõvasti süngem. 

Proovisin mõelda, et mis see siis ikkagi on, mis mind jälle niivõrd sisse tõmbas. 

Maailm? 

"Nõiduri" keskaegsed kuningriigid, kus elavad lisaks inimestele ka kõiksugu muud olendid ja elukad, valitsejate omavaheline madistamine, võlurid ja võlukunst ei ole kuigi originaalne. On äratuntavad Tolkieni mõjutused (kääbikud, päkapikud ja haldjad, kes saabusid üle mere valgete laevadega), aga kuna minu suurte fantaasiasarjade lugemised piirduvad peamiselt Tolkieni, Hobbi ja Troonide mängu kõige esimese raamatuga, siis mida mina ka tean. 

Sapkowski põimib sundimatult sisse muinasjutte: Lumivalgeke, Metsluiged, Väike Merineitsi, Lumekuninganna, Kaunitar ja Koletis jne. See ei ole keeruline, sest tema maailmas on loomuldasa olemas nii päkapikud, näkid kui ka äranõiutud rüütlid. Ilmselt on Poola lugejal äratundmisrõõmu veel palju rohkem, sest arvata on, et ta kasutab sama vabalt ka oma kodumaa pärimust. Esimese hooga tundus see lähenemine lati alt läbi minemisena, eriti kui põgenenud printsess hakkas kokku elama seitsme pöialpoisiga. No mida? Mõtle midagi originaalsemat välja! Samas, miks mitte, tema Kaunitari ja Koletise lugu oli juba hulga omapärasem. Ja tegelikult on vist nii, et kolmkümmend aastat tagasi, kui Sapkowski sarja kirjutamist alustas, ei olnud muinasjuttude ümbertöötlused veel nii populaarseks muutunud. 

Tegelased?

Kümme plusspunkti autorile isikupäraste naistegelaste loomise eest. Yennefer, Calanthe, Renfri ja teised naised on nii elurõõmsalt sarkastilised, küünilised ja iseteadlikud, et annan autorile andeks nende rinnapartii pideva meeldetuletamise.

Tore, et tegelased ei jaotu rangelt headeks ja halbadeks, vaid igaühel on oma motiivid, eesmärgid ja vajadused, mis alati (tegelikult enamasti) ei sobi kokku teiste omadega. Natuke on ka suuresõnalist seletamist looduse ja muude asjade tasakaalu ning inimeste hoolimatu ülemvõimu võtmise kohta. Õnneks mitte liiga palju. Ja seal on lohe! Kuigi vaid üksainus, siis ikkagi üks väga tore lohe.

Peategelane Geralt on meeldivalt ambivalentne, kõigi oma siseheitluste, meeldidatahtmiste ja aukoodeksiga, mitte vaid koletisetapjaks koolitatud ja muteeritud võitmatu kangelane. Raamatus on Geraltil inetu naeratus ja ebameeldiv hääl, kuigi väljanägemine muidu kena, välja arvatud silmad, mis enamikule hirmu nahka ajavad. Seriaali Geralt on tõeline kompu, ainuüksi tema pärast võiks seda vaadata. Ja ma tegin seda mõnuga. Sain aru küll, miks ta liibuvaid nahkpükse oli kandma pandud, kuigi Henry Cavilli pidevalt ees olev kivinägu oleks võinud veidi rohkem emotsioone paotada ja mühatada oleks ta ka vähem võinud. Nagu ikka, on film raamatust kohati kõvasti dramaatilisem ja kohati palju pealiskaudsem. 

Tegevus? Esimeses kahes raamatus tegeleb Geralt peamiselt koletiste püüdmisega, sekka mõned armulood. Geralti ja Yenneferi suhe on klassikaline "armastan sind igavesti, aga pikemalt koos oldud ei saa kuidagi". "Haldjate veri" ja "Põlguse aeg" on juba tükk maad süngemad – on selge, et endine maailm enam kaua ei püsi ja siin nihkub fookus hoopis Cirile, Geralti ettemääratule, erilisele lapsele, kes peaks kunagi maailma päästma või hukka ajama, oleneb kuidaspidi vaadata. 

Aga tundub, et kõige olulisema olen veel ütlemata jätnud. See on huumor. Mõnusalt sarkastiline, mustavõitu huumor, mis selle maailma sünget õhkkonda mahendab. See kehtib eriti kahe esimese kogu kohta. Ma mitme koha peal naersin ikka kõva häälega, mida just tihti ette ei tule. 

Kokkuvõttes meeldisid mulle lühijutud rohkem, just huumori ja kergema meeleolu pärast, samas romaanid on põnevad ja esimesest kahest on näha, et asi saab veel ainult süngemaks minna, mis tähendab, et autoril on veel nii mõndagi varuks. Ja tegelikult on asi ikkagi selles, et on ääretult tore viibida kusagil mujal, kellegi teise välja mõeldud maailmas ja elada sügavuti sisse kellegi teise ellu. Eriti kui see on meisterlikult kirja pandud. Sest siis ei pea omaenda pisikeste probleemide üle pead vaevama. Võtad raamatu ja oled lennult mujal. Ja segamini köök ei häiri enam. Ega miski muu. Sest kellel on aega koristada, kui on vaja raamatut lugeda. Olgu tänatud, et jaanuar on töö mõttes väga vaikne kuu. Kaalusin isegi ühe töö vastuvõtmisest keeldumist, aga siin sai mõistuse hääl siiski võitu, sest vabakutselisena on töö ja tasu vahel liigagi otsene seos.

Keegi kuskil kirjutas, et tal tekkis pärast raamatu lõpetamist pohmelus, aga see ei ole õige. Need on võõrutusnähud. Tahaks veel ja veel viibida selles taevalikus õndsuses, kuhu on lugeja võimeline viima üks hästi kirjutatud raamat, hästi loodud maailm. Ma ei taha sealt välja, ma tahan end selles maailmas sisse seada. Sest mida on igaval argielul meile pakkuda, siin pole isegi mitte kõige tillemat kuldlohet. Ainult köögis pesemata nõud.

Seepärast loen kõik teist – ja kolmandatki – korda läbi. Veel suurema mõnuga, ja avastan palju üksikasju, mida esimesel korral ei näinud, sest siis oli kiire, siis oli vaja teada, mis edasi saab. Nüüd enam ei ole, nüüd saab nautida, aeglaselt lugeda, üle lugeda. 

Tegelikult ma ei oskagi öelda, mis see täpselt on, mis mind Tolkieni, Hobbi ja Sapkowski maailmadesse niivõrd sisse elama on pannud, sest näiteks Steven Brusti Vlad Taltose, Jim Butcheri Harry Dresdeni, Charles Strossi Vürstkaupmeeste ja George R. R. Martini Tule ja Jää raamatud samasugust mõju ei avaldanud.

Igal juhul jään sarja järgmisi osi ootama (see kehtib nii filmi kui ka raamatu kohta). Poola keelt ma kahjuks ei oska, nii et peab eestikeelset tõlget ootama. Aga see võtab ju aastaid, enne kui ülejäänud neli osa tõlgitud saavad ja kas üldse saavad. Jutukogudel ja romaanidel on erinevad tõlkijad, kes on kasutanud veidi erinevat lähenemist (nt elfid vs haldjad ja Jaskier vs Tulikas), mis aga ei häiri. Aga võib juhtuda, et ei suuda kannatada ja pean ingliskeelsed tõlked soetama. Kas keegi teab, kuidas need tõlgitud on, tasub lugeda?

Sarja järgmistest osadest kirjutasin siin.

Teised kirjutavad:

Loe seda, mida Sa filmis ei näinud, Ulmekirjanduse baas, Kirjakoi, Brixie Blogi, Need Read, Sulepuru, Loterii, Ulmeseosed

Viimane soov: Lugemissoovituse blog, Nimi läks rändama, Reaktor, Raamatumoori blogi, Lugemiselamusi, Digital Nerdland, Kiiksu lugemisarhiiv, Sõber Raamat

Ettemääratuse mõõk: Loe katkendit jutust "Võimalikkuse piir", Raamatunohik, Digital Nerdland, Loterii

Haldjate veri: Sõber Raamat, Raamaturiiulike, Hüperebaaktiivne, Postimees, Reaktor

Põlguse aeg: Hüperebaaktiivne, Sõber Raamat, Siiliste, Loterii