Laupäev, 4. detsember 2021

Anthony Aveni "Tähelood"

Anthony Aveni "Tähelood" räägib tähtkujudest ja inimestest. Aga see pole mingi horoskoobiraamat, vaid juttu tuleb ikka nendest tähtedest, mida inimesed juba aegade algusest taevas näinud on ja mida nad igatemoodi seletanud ja tõlgendanud on. Horoskoopidest päris mööda pole autor läinud, need on lihtsalt meie kultuuris olemas, aga see on rohkem väike kõrvalepõige. Eelkõige räägibki raamat sellest, mida pealkirjas lubatakse - lugudest, mis on seotud tähtedega, mis toimuvad tähtedega ja tähtede juures. Neid lugusid on jutustatud aastatuhandeid ja igal rahval on need veidi erinevad. No tegelikult ikka päris erinevad.

Tähelood meenutavad maailma, kust me tulime, ja maailma, kus me nüüd elame. Need ütlevad meile, millal on vaja moraalset kompassi uuesti kalibreerida, ja hoiatavad päriselus ootavate ohtude eest. Aga need täidavad aja kulgu näidates ka praktilist funktsiooni, mis omakorda aitas inimestel luua aastaajalise kalendri. (lk 39) Tänapäevalgi ennustavad Andide mäestiku talunikud Plejaadide abil ilma. Ja teadus ütleb, et täitsa õigesti. (lk 40) 

Paljud rahvad tõmbavad sarnaseid arhitektuurilisi jooni taeva ja oma elukoha vahel. Näiteks skidi-poniide maja kuplikujuline vorm matkib taevast kuni täpse korralduse ja suunani välja: idas on uks, nurkades neli tugisammast ja hoolikalt paigutatud suitsuava, millest elanikud saavad tähti vaadata. Selle peale nendib autor, et tänapäevastes majades on ehk isegi veranda päevitamiseks, aga kus on meie eluruumis koht tähtedele? Tänapäeva inimestele need enamjaolt korda ei lähe. (lk 115) Nii ta on, ka mina olen just selline inimene. See raamat pakub kindlasti palju rohkem neile, kes on taevakaardiga tuttavad, kes teavad, kus mingid tähtkujud asuvad ja kuidas liiguvad. Müüte ja taevalugusid on küll väga huvitav lugeda, aga ilma selliste teadmisteta on pisut keeruline neid konteksti panna. 

Raamatus on tähelugusid igast maailma otsast. Läänemaailma tähtkujud on nime saanud Kreeka müütidest, kus positiivseteks kangelasteks on meesjumalused, naistele on määratud vähemtähtsad ja sageli negatiivsed rollid. Näiteks Andromeda, kes oma ilu tõttu kalju külge aheldatakse, kus ta meeleheitlikult Perseuse kangelaslikku päästmist vajab. Ka asteekide lugudes on kangelasteks mehed ja Hiina Purpurpalee õukonnas on vaid üksikud naissoost tähtkujud. Need ühiskonnad (Kreeka-Rooma, asteekide ja Hiina) on tugeva patriarhaalse taustaga. Et leida mõnd naiste ühiskondlikult tähtsa rolli ehedat kirjeldust, tuleb pöörduda kultuuride poole, mis ei ole nii hierarhilise korraldusega, näiteks Põhja-Ameerika irokeesid, navahod ja lakotad, ja Austraalia, Aafrika ja Amazonase põlisrahvad. (lk 141-142)

Lõpetuseks üks näide irokeeside täheloost.

Pikkmaja lähedal metsaveerel mängisid seitse väikest poissi. Neil läks kõht tõhjaks ja nad läksid ema juurde toitu küsima, aga tollel oli kiire ja ta keeldus. Poisid püüdsid tühjast kõhust mitte välja teha ja läksid tagasi mängima, aga varsti palusid nad teist korda süüa. Nad aeti taas minema kui tüütused. Kui see juhtus veel kolmaski kord, tegi kõige vanem poiss endale trummi ja vennad hakkasid tema rütmi järgi ümber püha puu tantsima. Varsti hakkasid poiste jalad maa pealt üles kerkima ja nad kerkisid üles taevasse. Lärm tõmbas klanniema tähelepanu, kes vaatas majast välja ja nägi poisse kõrgemale tõusmas. "Mida ma küll tegin?" halas ta, saades aru, et tema keeldumine oli lapsed minema ajanud. Ta jooksis kiirelt tuppa, haaras terve sületäie toitu ning tuli tagasi välja, et neid alla meelitada. Aga oli  hilja – poisid olid juba liiga kaugel teel Taevailma. Te võite neid endiselt seal kobaras näha. Mis on loo moraal? Hoia toit valmis, ema. Seepärast võib tänaseni irokeeside pikkmajja saabudes, kellaajast olenemata, alati näha tulel potitäit maisihautist ehk sagamite'i. (lk 140)

Tõlkinud Tiina Randus

Aitäh kirjastusele Argo raamatu eest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar