Andrzej Sapkowski "Baptism of Fire", "Tower of the Swallow", "Lady of the Lake", "Season of Storms"

Esimesest neljast Andrzej Sapkowski kirjutatud "Nõiduri" sarja raamatust kirjutasin siin. Need on praeguseks hetkeks eesti keelde tõlgitud. Järgmised neli raamatut lugesin inglise keeles, sest poola keelt ma kahjuks ei oska ja otse loomulikult ei suutnud ma mitu aastat nende tõlkimist oodata. Kuna need pole veel eesti keeles ilmunud, püüan võimalikult vähe sisust avaldada. Järgnev on lugemise ajal kirja pandud ja hiljem täiendatud mõttekillud.

"Baptism of Fire" (Tuleristsed) ja "Tower of the Swallow" (Pääsukesetorn)

Lõputu teekond karmil ja vaenulikul maal, millega mulle meenus Sõrmuste isand – imelik isehakanud kokkuklopsitud seltskond – nõiduriga koos reisivad parandamatust lobamokast bard, poolt vahetanud vaenlase sõdalane, targutav vampiir, kes on loobunud verejoomisest, ja eriti osav vibukütist tütarlaps. Muu hulgas jäävad nad jõel sõites vaenlase noolterahe alla. Vahepeal reisivad nad ka päkapikkude ja metsameestega ning isegi Lõõrimaa kuninganna geriljasõjaväega. No paralleelid on ilmsed.

‘What a company I ended up with,’ Geralt continued, shaking his head. ‘Brothers in arms! A team of heroes! What have I done to deserve it? A poetaster with a lute. A wild and lippy half-dryad, half-woman. A vampire, who’s about to notch up his fifth century. And a bloody Nilfgaardian who insists he isn’t a Nilfgaardian.’ 

‘And leading the party is the Witcher, who suffers from pangs of conscience, impotence and the inability to take decisions,’ Regis finished calmly. ‘I suggest we travel incognito, to avoid arousing suspicion.’ 

‘Or raising a laugh,’ Milva added. (Baptism of Fire)

Imelised pääsemised, kuigi mitte eriti imelised kohtlemised. Nii Geralt, Yennefer kui ka Ciri satuvad aina ühe vihma käest teise räästa alla. 

Huumorit ei ole õieti üldse, kui mitte lugeda huumoriks Geralti ja Cahiri kaklust ja seda, kuidas Milva nad rihma abil lahutas, aga ma pole päris kindel, kas autor seda just niimoodi mõtles. No tegelikult oli joomaõhtu Regise hütis naljakas ja kogu Touissanti liin üsna koomiline. See on tegelikult imetlusväärne, kuidas Sapkowski kogu sellesse süngesse ja lootusetusse otsinguretke huumorikillukesi sisse põimib, nii et need ei muuda suurt eesmärki farsiks, kuid leevendavad lugeja pinget, tegelaste oma muidugi ka.

Geralt muutub järjest vähem võitmatuks kangelaseks. Ta kaotab kannatuse, satub äkkvihasse, on liiga aeglane ja tähelepanematu, liiga kaastundlik. Ta peaks olema oluliselt parema kuulmise ja nägemisega kui tema kaaslased, ometi pole tihti tema see, kes esimesena ohtu märkab. Ta peaks olema tundetu koletisetapja, aga tapmise asemel ajab ta koletise potte ja panne kokku tagudes minema. Tagatipuks selgub, et ta ei olegi enam nõidur. Sest ta jääb ilma nii nõiduri mõõgast kui ka medaljonist. Kuidas elab edasi inimene, kes on kaotanud oma kõige sisemise olemuse? Ta pole end mitte kunagi kuidagi teisiti identifitseerinud kui nõidurina. Kes või mis siis üldse järele jääb? Ma pole praegu seda kirjutades veel lõppu jõudnud, aga ehk ongi autori eesmärk sellega midagi näidata. 

Noh, järgmises osas selgus, et nõidur jääb ikka nõiduriks. Ükskõik, mida ta ise vahepeal ka arvab. Ka teised tegelased arenevad, mulle hakkas isegi Yennefer saaga lõpuks natuke meeldima.

He dodged into the forest, to the foot of the nearest tree, so the trunk would protect his back. But before the brigands could run over, hooves thudded, and from the bushes and fog emerged a mighty horse draped in a caparison with a red and gold diagonal chequered pattern. The horse was carrying a rider clad in full armour, a snow-white cloak, and a helmet with a perforated pig-faced visor. Before the bandits could compose themselves, the knight was already breathing down their necks and carving every which way with his sword, and blood was gushing in fountains. It was a splendid sight. (The Tower of the Swallow)

Sapkowski kasutab palju mitme vaatepunkti ja eri aegade segamist. Nii saame mingist olukorrast ülevaate eri tegelaste silme läbi ja eri aegadel, nii et tegevus hüppab edasi ja tagasi. Mis tähendab, et jutt jääb vahel kõige põnevama koha peal pooleli, autor võtab hoo maha ja kirjutab lehekülgede kaupa Põhja kuningriikide omavahelistest suhetest, poliitilisest olukorrast ja ajaloost. Ma tean küll, kuidas teost üles ehitatakse ja et vahepeal on vaja lugejale hingetõmbepausi anda, aga kui sind parasjagu huvitab hirmasti, kuidas tegelane pealtnäha väljapääsmatust kitsikusest välja rabeleb, ei ole selline vahepala just eriti teretulnud. 

Kõige hullem oli saaga viimase ja kogu sarja eelviimase osa, "The Lady of the Lake" (Järveemand) algus. Selle asemel, et hooga tegevusega jätkata, kirjutab autor pika peatüki kaugest tulevikust, kus kaks nõida üritavad unenägude abil taastada iidset legendi nõidurist ja nõiduritüdrukust. Sellisel viisil sai autor kergesti lühikeste fragmentide abil vahepeal juhtunut edasi anda, aga lugeja kannatuse pani see küll proovile. Mind ei huvitanud mitte üks raas tolle nõia erootilised unenäod ega hommikusöögiks söödud muna. Ma tahtsin teada, mis sai edasi Cirist, Geraltist ja Yenneferist. Aga loomulikult selgus päris lõpus, et need kaks nõida olid olulised, eks ma seda kahtlustasin. Kuigi arvan, et autor oleks selle vabalt võinud ka teistmoodi lahendada, ilma lugejat ära kurnamata. See, kuidas kõik õigel ajal õiges kohas kokku said, tundus konstrueeritud, aga samas, see ongi ju, mida autor teeb – konstrueerib lugu. 

"Tower of the Swallowis" pöördub autor Põhjala müütide poole. Ta ei ole üritanudki neid eriti varjata või muuta, vaid üsna otse üle võtnud. Nagu ka eelnevates osades muinasjuttude puhul. Eesootav suur külm, mis toob maailma lõpu, ilmapuu, Ragh nar Roog,  Skellige saarte inimeste ja kohanimed ning palju muud. "Lady of the Lake" toob lisaks kuningas Arthuri legendid. Sapkowski kasutab muinasjutte ja legende oma maailma orgaanilise osana ja vihjab ka sellele, et kunagi tulevikus saab sellestsamast loost, mis meie ees lahti rullub, ise muinasjutt ja legend.

Sapkowski kirjeldab üksikasjalikult võitlusi ja muid tegevusi, ümbritsevat keskkonda, mis toob tegevuse filmina silme ette. Kui sa kõigest aru saad, sest mõõgavõitluse voldid ja torked (eriti inglise keeles) läksid minu teadmistest natuke mööda. Ja kui juba sellest juttu tuli, siis midagi ei ole teha, mõni tegelane näeb minu jaoks nüüd välja selline, nagu ta seriaalis oli. Õigemini on peas mingi segu minu enda fantaasiast ja seriaalist ja internetist nähtust. Kuigi olin lugemist alustanud enne seriaali vaatamist. Aga hoolimata sellest, et olen nüüdseks fänluse raames netist liiga palju Henry Cavilli pilte vaadanud (ja mõelda, et ma polnud sellest näitlejast enne isegi kuulnud), ei ole raamatu-Geralt tema nägu. Mis on siiski tore.

Lõpp jäi lahtiseks. Kuigi pentaloogia sai kenasti ära lõpetatud, jäi lõpu tõlgendamine iga lugeja enda hooleks. Minu jaoks ehk liiga lahtiseks, sest mõned asjad jäid täiesti kokku sõlmimata. Kuhu jäi kõik see ettemääratus, ettekuulutus maailma lõpust ja uuest algusest? Ma ei ole kindel, et sain aru, mida autor siin öelda tahtis. Kas seda, et hoolimata kõigist ettekuulutustest ja ettemääratustest on nende täideminemiseks vaja siiski midagi enamat? Selleks, et saatus täide läheks, tuleb aktiivselt tegutseda? Või hoopis nii, et kui sa aktiivselt tegutsed, siis ei lähegi asjad nii, nagu ette on määratud? Hoolimata sellest, mida selle maailma niiditõmbajad teevad või tahavad? Ja tegelikult annab siit edasi kirjutada, kui autor vaid tahab. Sest, nagu kirjutasin, kogu sarja teema keerles väga tugevasti ettemääratuse ja ettekuulutuse ümber ja siis nagu oleks autor selle lõpus üldse ära unustanud.

"Season of Storms" (Tormide hooaeg)

Eelnevad romaanid olid eepilise mõõtmega, seal tegeldi suurte asjadega – maailma muutmise, saatuse, ettemääratusega. Kahes esimeses jutukogus ja viimases, "Season of Storms", aga jutustatakse lihtsalt lugusid, muinasjutte, kui nii võib öelda, ja mulle meeldisid need hoopis rohkem. Ehk ka sellepärast, et seal oli suurt pateetikat ja pikka igavavõitu maailmaloomist vähem. Kuigi ei saa öelda, et Sapkowski oleks sellega ülearu liialdanud. Sarja viimane teos, "Season of Storms", paigutub ajaliselt kuhugi kahe esimese jutukogu aega, nii et seda võib lugeda nii vahepeal kui ka lõpus. Mina valisin kirjutamise järjekorra ja oli väga tore pärast sarja lõppu tegelaste juurde tagasi pöörduda, see nagu leevendas seda ilmajäetuse tunnet, mis ikka valdab, kui midagi head on lõpule jõudnud.

"Season of Storms" meeldis mulle väga ja minu arvates ongi seda õige kõige lõpus lugeda, niimoodi saab armsaks saanud tegelaste juurde tagasi pöörduda. Erinevalt romaanidest on see võrreldav alguse juttudega, mis on romaanipikkuseks venitatud. Sest siin juhtub palju asju, mille oleks võinud ka eraldi lugudena kirja panna. Keegi pani nõiduri mõõgad pihta, kujutage ette! Ilma oma mõõkadeta on Geralt nagu invaliid ja ükski teine hästi ei kõlba ka. Aga muidugi pole tema jaoks mingi probleem ka ilma mõõgata korraga kolmest teeröövlist jagu saada. Kuigi selles romaanis tehakse väga võikaid tegusid, võikamaid kui eelmistes, on see siiski rõõmsam ja lõbusam, ilma selle suure ettemääratuse, saatuse ja peatselt saabuva maailmalõpu koormata, mis iseloomustas eelmisi romaane. Nõidade tsunft näitab siin end eriti halvast küljest, kuigi ega nad Sapkowski maailmas kuigi meeldivad tegelased ka varem polnud. 

Ning ma pean vist redigeerima oma arvamust, et üks raamat ei saa elu muuta. Sest praegu on küll täesti reaalne, et mul jääb kevadel ülikool lõpetamata, sest magistritöö kirjutamine lükkub aina edasi ja edasi ... Mis tekitab frustratsiooni ja halba tuju, aga mitte kuidagi ei ole võimalik ka lugemist pooleli jätta. Ja hoolimata sellest, et lugesin raamatud läbi rekordkiirusel (neli teost kaheksa päevaga), siis veetsin ometi kogu sarja seltsis kõvasti rohkem aega, sest neid oli vaja ju üle lugeda ja siis veel lehitseda ja siis veel.

Teised kirjutavad:

Ulmekirjanduse baas