Teisipäev, 28. detsember 2021

Agneta Pleijel "Kaksikportree"

Agneta Pleijeli "Kaksikportree" on romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast. Üks on kuulus kirjanik ja teine kuulus kunstnik, kokku saavad nad vanas eas, kui Christie tütrepoeg palub Kokoschkal oma vanaemast portree maalida. Kumbki pole mõttest esialgu vaimustatud, kuid portree siiski valmib. Selle käigus vestlevad kaks suurkuju elust, armastusest, kunstist ja surmast.

See on selline väike raamat, nii mahult kui ka olemuselt. Mingeid elumuutvaid tarkusi siit ei saa, kuigi neil kahel on pika elatud elu peale seda kogunenud küll. Samas on see päris kosutav lugemine, avab veidi mõlema elus toimunud sündmusi - kaotatud armastus, pettumused, õnnehetked. Mulle meeldis teose ülesehitus, see oli kuidagi loomulik, samas huvitav, kuidas minevik ja olevik omavahel suhtlema on pandud. Oletan, et autor on kirjandusega tutvunud ja kirjutab asjadest, mis päriselt olid. Samas on selge, et see on ilukirjanduslik fiktsioon ja mida need kaks täpselt tegid ja mõtlesid, on autori väljamõeldis. Aga kõlab usutavalt. Agatha Christie raamatute fännina minu jaoks igatahes küll. Muide, kes veel ei ole lugenud Christie mälestusi ("Minu elu lugu"), siis soovitan soojalt. Need on ka väga huvitavad.

Kes veel peaks kunstnik olema, proua Christie, kui mitte teie?

Kokoschka vaatab teda oma toolilt, jalg üle põlve.

Kunstnik? See kõlab pretensioonikalt, vastab Christie. Ma oletan, et teie olete kunstnik, härra Kokoschka. Ja Samuel Beckett, James Joyce, Marcel Proust ja Virginia Woolf. Nemad on imetlusväärsed, ma olen neid lugenud. Ma olen näinud mõningaid Becketti näitemänge. Istutakse kaelani liiva sees ja puistatakse kommentaare tühisuse kohta. Väga peen ja sügavmõtteline, aga mitte minu jaoks. Mina olen teinud ainsat, mida olen osanud, jutustanud lugusid inimestest.

Kirjutamine on lasknud mul rahus olla. (lk 43)

Tõlkinud Anu Saluäär

Teised kirjutavad:

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar