Teisipäev, 20. oktoober 2020

Hans Fallada "Tookord meil isakodus"

Kui ma ei tea, mida järgmisena lugeda, siis avan arvutis oma elektroonilise raamatukogu, valin lugemata raamatud, panen silmad kinni, kerin edasi ja tagasi ning klõpsan hiirega kusagil. Niimoodi võib sattuda täiesti ootamatutele leidudele. Või mitte just teab mis ootamatutele, sest need raamatud olen ma ju ometi ise omale kunagi soetanud. Hans Fallada "Tookord meil isakodus" on riiulis seisnud juba aastaid ja oleks muidu sinna kindlasti ka edasi jäänud. Ostsin selle kunagi Kupra pankrotipesast paari krooniga puhtalt autori nime järgi. Sest Hans Fallada on kirjutanud ühe mu lapsepõlve lemmikraamatu "Igasugused lood". Aga "Tookord meil isakodus" ei kutsu lugema ei oma pealkirja, kujunduse ega üldise olemise poolest. Millest on väga kahju, sest tegemist on suurepärase teosega.

Need on Fallada lapsepõlvemälestused 20. sajandi alguse Saksamaalt. Ühest küljest saab siit teada, kuidas tol ajal pidusööke peeti, kuidas suhtles omavahel Berliini keskklassi seltskond ja millised olid sekeldused teenijatega, teisest küljest aga on tegemist muheda jutustusega ühe koolipoisi elust. Ta kasvas väga rangete reeglitega kodus, kuid porterteerib suure armastusega oma vanemaid, riukalikke õdesid ja korralikku venda, äärmiselt kokkuhoidlikku vanaema ning iseennast seikluste- ja pahandusteotsijana. Aga ka kentsakaid onusid ja tädisid ning muid sugulasi. Selgub, et tol ajal  tundsid vähesed end tavaliste sakslastena, vaid olid friislased ja preislased ja hannoverlased, kes olid üksteise suhtes üsna kriitiliselt meelestatud. Kuna Hansu ema oli pärit Friisimaalt ja isa Hannoverist, siis tuli pidevalt tegemist teha sugulastega, kes ühte või teist poolt ei sallinud.

Siin on palju lugusid Fallada sugulastest ja perekonnatuttavatest, muuhulgas ühest teenijast, kes nende koduste raamatutega oma tuttavatele raamatukoguteenuse avas. Või lugu, mis iseloomustab hästi tema isa meelelaadi. Vennad olid ühe pidusöömingu jaoks mõeldud tordi salaja põhjalikult kaunistustest paljaks söönud ja jäid siis hirmuga karistust ootama. Aga keegi ei öelnud mitte midagi! Järgmisel hommikul said poisid söögiks sedasama torti. Ja lõunaks. Ja õhtusöögiks. Ja sama järgmisel päeval. Nad ei saanud enne söögiks midagi muud, kui tort otsas oli. Keretäie üle oleksid nad hoopis õnnelikumad olnud. 

Lõppude lõpuks said need tordid ometi otsa. Lõunaks oli – mäletan seda siiamaani – vestfaali paksud magushapud oad suitsulihaga, toit, mida ma seni üpris pikkade hammastega olin söönud. Pistsin neid kahe suupoolega. "Poiss, sa teed endale niimoodi liiga!" hüüatas ema, kui ma kolmanda taldrikutäie võtsin. 

Isa aga ütles ainult: "Vaata aga vaata! Vaata aga vaata!" ja naeratas, endal väikesed kurrud silmanurkades.

Tol ajal olid veel alles ranged seisusevahed, kuid paljud aristokraadid juba vaesunud. Nii kirjutab ta ühest prouast, kes oli liiga vaene, et omale teenijatüdrukut palgata, kuid liiga peen, et ise ahju kütta. Ja nii ta siis istus külmas toas, kui just sõbranna mõnikord oma teenijat tema juurde ahju kütma ei saatnud. 

Lõpus on pikem kirjeldus, kuidas ta teismelisena noorteseltskonnaga Saksamaale rändama läks, aga see ei olnud enam nii huvitav kui varasema lapsepõlve kirjeldused. Teisalt oli huvitav lugeda ja mõelda, kuidas matkati sada aastat tagasi ja kui palju see erineb nüüdsel ajal matkamisest.

Tõlkinud Katrin Kaugver

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar