Alice Hoffman "Igapäevane nõiakunst"

Alice Hoffmani "Igapäevane nõiakunst" ei olnud üldse midagi sellist,  mida ma sellelt ootasin. Olin ette kujutanud mingit kaasaegset nõiajanti, kus noored tüdrukud nõiaraamatuid loevad ja valesid asju välja kutsudes kaost tekitavad. Siin ei olnud mingeid nõiaraamatuid, küll aga ebatavaline perekond, mille naised olid kaunid ja eriliste võimetega.

Kusagil nimetati seda maagiliseks realismiks Ameerika Ühendriikide moodi. Selles mõttes võib nõustuda, et maagia on siin realismi osa, keegi ei imesta, et see on olemas, ega pea seda üleloomulikuks. Mis ei takista inimestel muidugi neid, keda nad arvad seda maagiat kasutada oskavat, põlgavat ja kartvat.

Sally ja Gillian on orbudena üles kasvanud oma tädide sünges majas. Nad on olnud terve lapsepõlve tõrjutud, sellest pääsemiseks üks õde põgeneb ja teine abiellub. Aga kuna Sally ei taha oma lastele samasugust äratõugatu saatust nagu omale, kolib ka tema tädide juurest kaugele. Kuid hoolimata sellest, kui väga Sally ei tahaks seda kõike kõrvale jätta, on ka tema kaks tütart Owensite järeltulijad.

Selles raamatus on kõik üleelusuurune – pärast abikaasa surma ei räägi naine terve aasta, sirel hakkab juulikuus õitsema ja muudkui kasvab ja kasvab lopsakamaks, tunded, armastus ja vihkamine tõusevad kõrgustesse, armumine muudab nii tuliseks, et varrukaotsad kõrbevad, ning kui armutakse, siis ikka täielikult ja põhjalikult, nii et mitte midagi muud ümberringi ei ole olemaski.

Lõpuks räägib see raamat ikkagi perekonnast, sidemest, mis valitseb õdede vahel (neid on siin kolm paari!), mida ükski väljast tulnu murda ei suuda. Hoolimata dramaatilisusest ja liialdustest, või ehk just nende pärast, on see realistlik raamat. Inimesed on ikka inimesed, mitte mingid üleloomulikud olendid, kuigi neil kõigil on oma imelikud kiiksud. Aga kellel neid ei oleks.

Kui naisel on mure, peaks ta alati kandma kaitseks sinist. Siniseid kingi või sinist kleiti. Rästa muna värvi sviitrit või taevavärvi salli. Peenikest atlasspaela, mis on põimitud läbi kombinee valge äärepitsi. Ükskõik milline neist ajab asja ära. Aga kui küünal põleb sinise leegiga, on lugu sootuks teine, see ei ennusta midagi head, see tähendab, et sinu majas on vaim. Ja kui küünalt süüdates peaks leek iga kord võbisema ja siis tugevamaks muutuma, on vaim end sisse sättimas. See on laotumas mööblile ja põrandalaudadele, see vallutab puhveteid ja kappe ja logistab peagi aknaid ja uksi. (lk 95)

Tõlkinud Pille Runtal

Teised kirjutavad:
Raamatumaailmas
Koduperenaine. Ilma meeleheiteta
Heleni kirjanurk
Hyperebaaktiivne
Reaktor

Loterii