Esmaspäev, 18. mai 2020

Fredrik Backman "Ärevil inimesed"

Alustasin Fredrik Backmani raamatu "Ärevil inimesed" lugemist lootuses saada nalja. Backman oskab seda suurepäraselt teha. Kuigi teadsin, et see käib tal ikka läbi nukruse ja tõsiste asjade prisma. Päris algus oli lootustandev. Noore politseiniku kimbatus ülijoviaalse kinnisvaramaakleri ja 20-aastase emo ülekuulamisel oli väga lõbus. Aga siis kohe kirjutab autor väga tõsistest ja väga kurbadest asjadest. Kaalusin lausa juba enne neljandikuni jõudmist pooleli jätta. Ma ei taha praegusel ajal raamatutest veel midagi negatiivset lisaks lugeda.

Aga kuna ma jätan harva raamatuid pooleli, siis ei teinud seda seekordki. Kogu raamat räägib põhimõtteliselt sellest, mida teevad meeleheitele aetud inimesed. Ilmselt on nad samal ajal ka ärevil. Ka "ängistus" sobiks ehk raamatu pealkirja tõlkimiseks. Autor ütleb kohe avalauses, et lugu räägib idiootidest. No eks võib neid ka niimoodi nimetada. Sest, jätkab Backman, alati on väga lihtne teisi inimesi idiootideks tembeldada, aga ainult siis, kui juhtub meelest ära minema, et inimene olla on peaaegu alati idiootselt raske.

Tegevuspaigaks on Rootsi linnake, kus toimub pantvangikriis. Kõigist mõeldavatest kohtadest võtab pangaröövel pantvangi korteriesitlusel olevad inimesed. Ja neid on seal igasuguseid – lesbiline abielupaar, kellest üks oli rase, vaikne vanaproua, pensionäridest remondihullud, rikas pangadaam, kes tuli esitlusele sääraste teemantkõrvarõngastega, mis olid piisavalt suured, et nendega keskmise suurusega lapsi maha lüüa, kui selline vajaduse peaks tekkima, ja muidugi üks kuradima kehv maakler.

28. peatükki alustab autor meeldetuletusega, et lugu räägib pangaröövist, korteriesitlusest ja pantvangikriisist. Sest siiani on lugu rääkinud kõigest muust. Sellest, kuidas rikas pangadaam psühholoogi juures käis või sellest, kuidas keegi tahtis kümme aastat tagasi sillalt alla hüpata ja kuidas ühel teisel ei õnnestunud teda päästa. Ja siis sama peatüki lõpus sedastab, et "üha rohkem hakkab tunduma, et see lugu räägib tegelikult sillast."

Nii et nalja saab loomulikult ka. Aga see on nii backmanlik, väikesed märkused ja nükked siin ja seal. Ta keerutab seda lugu ühte- ja teistpidi, laseb asju paista ühes valguses, kuni äkki avastad, et oled jälle teinud stereotüüpidel põhinevaid ekslikke järeldusi. Igal juhul soovitan ka teistel see raamat ikkagi lõpuni lugeda, sest inimesed on siiski ilusad ja head, hoolimata sellest, et et nad on idioodid.

Tõlkinud Kadi-Riin Haasma

Teised kirjutavad:
Blogistaja
Lugemiselamused
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar