Autor sattus ühele kodulehele, mida pidas austraallane John H. Cutler, kes elas Sydneys ja oli neljandat põlve rätsep. Kogu koduleht oli pühendatud üheleainsale mantlile, mille Cutler oli oma ammusele kliendile valmistanud. Mantli kangas oli kootud vikunja härmalõnga-taolisest villast – maailma kõige kallimast kangast. Voodriks oli ühe Firenze kuulsa disaineri loodud parim Itaalia siid. Nööbid olid ühes Inglise 150 aasta vanuses nööbifirmas India vesipühvli sarvest käsitsi valmistatud. Mantli sees oli 18-karaadine kullast plaadike, mille oli käsitsi graveerinud sama meister, kellelt Briti kuninglik perekond oli tellinud prints Charlesi pitsarsõrmuse ja printsess Diana pulmakutsed. Ja tagatipuks oli see algusest peale käsitsi õmmeldud, piste piste haaval.
See tekitas autoris huvi, nii et ta hakkas uurima, mida õieti tähendab "eritellimusel tehtud" ja sellest uurimusest sai seesama raamat. Noonan käis Peruu mägedes vaatamas, kuidas vikunjadelt villa pügati, ta rääkis Stefano Ricciga, kes oli Cutlerile saatnud voodriks siidi, mida tehti käsitsi ja millest ta muidu luksklassi lipse valmistas, ta kõndis ringi Inglismaa kangavabrikutes, kus siiani kasutati 19. sajandist pärit kangastelgi ja kõige lõpuks kohtus Keith Lambertiga, kellele see mantel oli tehtud.
See raamat on tõepoolest ühe mantli teekond villast kuni selle kandjani koos ajaloo ja kõike seda ümbritseva maailmaga. Maailmaga, mida pole ilmselt enam kauaks. Massikultuur ja masstootmine trügib peale, käsitööoskused aga vajuvad unustusse, sest noored ei ole enam huvitatud aastaid õppima ja harjutama, praegu tahetakse saada kõike ja kohe. Samas on olemas hulk inimesi, kes on nõus ootama ja maksma, et panna selga midagi, mis on tõeliselt unikaalne ja tõeliselt luksuslik.
Noonan kirjutab huvitavalt, teeb ekskursse ajalukku ja kohtub põnevate inimeste ning kurioosumitega. Võtkem näiteks nööbid. Käsitsi loomasarvest nööpide valmistamise kunst on hääbumas. Praegu toodetakse umbes kaks kolmandikku maailma nööbitoodangust Hiinas Qiaotous. Keegi ei tea täpselt, kus või millal esimesed nööbid valmistati. Euroopa rõivamoodi ilmusid nööpaugud alles 13. sajandil. Tänu nööpaugule sai riietest midagi enamat kui lihtsalt ümber keha mässitud kangas. Tänu nööpidele sai hakata rõivaid keha järgi õmblema.
Muutused rõivamoes peegeldasid muutusi ühiskonnas. Ajaloolane Lynn White leiab, et nööbid aitasid kaasa laste suremuse drastilisele vähenemisele keskajal ning tõid kaasa muutuse vanemate suhtumises lastesse. Mõned ajaloolased väidavad, et tol ajal ei pööranud vanemad väga väikestele lastele eriti tähelepanu sellepärast, et kui laps sureks – ja seda tuli sageli ette –, oleks muidu hingevalu liiga suur. White'i väitel aitasid nööpaugud koos kudumise ja algeliste kütteseadmetega rohkematel väikelastel ellu jääda ning aitasid nii kaasa lastesse nüüdisaegse suhtumise kujundamisele. (lk 190)
Tõlkinud Mari Arumäe, Katrin Kiik
Teised kirjutavad:
Kiiksu lugemisarhiiv
ERR
Postimees
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar