James Bond on väheke äpu noormees, kelle pruut temast rikkamate seltskonnas ringi tuuseldab ja jätab ta üksi oma tusamõtetega, mingis mõttetus kuurordis. Proua Willard J. Peters aga ei hoolinud õigupoolest Kreekast, kuid hoidis oma arvamuse hoolikalt enda teada, sest tema poeg tundis antiikmineviku vastu suurt kirge. Ja nii nad suvitasidki ühes Delfi hotellis, kuni asjalood hirmuäratava pöörde võtsid. Härra Harrison ja härra Langdon aga on segatud armukolmnurka ja ei ole selge, kumb teist rohkem vihkab. Need on kolme esimese jutu lühikokkuvõtted ja mitte üheski neist ei mõrvata kedagi. Christie tegeleb lisaks mõrvadele ka inimloomuse kirjeldamisega, mis on praegusel ajal lugedes väheke kummaline. Kuigi ma olen arvamusel, et inimloomus ei ole viimase saja aastaga kuigivõrd muutunud, siis see maailm, kus Christie tegelased tegutsevad, on küll. Iseäranis siit Eestist vaadatuna, vana hea Inglismaa kohta ma ei julge midagi arvata. Kui tänapäeva Briti krimkasid lugeda, siis tundub, et seal on kõik täpselt samamoodi.
Nojah, ma tahan lihtsalt öelda, et selliseid vana kooli krimkasid on tõepoolest mõnus lugeda. See kummaline ja ebareaalne maailm, suvine päike, jõudeelu ja suhted. Hoolimata kogu pealkirjast ei toimu mitte igas loos mõrva, aga põnevaid müsteeriume jagub neisse kõigisse. Armukolmnurki ja varastatud väärisasju ja ammuseid saladusi.
Osa lugudest on varem mujal ilmunud, aga vähemalt minu jaoks oli mõni jutt ka uus, igatahes ei tulnud meelde, et oleksin seda varem lugenud.
Tõlkinud Maia Planhof, Piret Orav, Karin Kastehein, Tiiu Loog
Teised kirjutavad:
Tänan raamatu eest kirjastust Varrak
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar