Jeanette Winterson "Tuletornipidamine"

Järgneva teksti aluseks on minu Tallinna Ülikoolile kirjutatud töö tõlkepoeetikast Kätlin Kaldmaa tõlgitud Jeanette Wintersoni raamatu "Lighthouskeeping" (Tuletornipidamine) näitel. Seega on osaliselt tegemist tõlkeanalüüsiga, aga sisust kirjutan ka veidi ja kes lõpuni lugeda ei viitsi, sellele ütlen, et Winterson kõlab eesti keeles tänu tõlkijale poeetilisemalt kui originaalis. Tekst on siin kõvasti lühendatult ja viited võtsin loetavuse huvides ära.

Jeanette Wintersoni lugedes olen alati tundnud, et palju tähtsam kui see, mida ta kirjutab, on see, kuidas ta kirjutab. Wintersoni stiil on omalaadne, napp ja täpne, poeetiline ja kordusi täis. Kordused loovad rütmi ja tekitavad tunde, nagu tekst voolaks edasi ja tagasi. Kuid taipasin alles nüüd, et olen tema raamatuid lugenud ju Kätlin Kaldmaa tõlkes, niisiis ma tegelikult ei teagi, kuidas ta päriselt kirjutab. Kätlin Kaldmaa on lisaks tõlkijale ka kirjanik ja luuletaja ning ka tema armastab kordusi. 

Viis, kuidas Winterson kirjutab ja inglise keelt kasutab, on väga iseloomulik osa tema kirjatööst ja loovestmisest. Sellel on eriline rütmikasutus ja seda kirjeldatakse tihti kui lüürilist ja kaunist. Niisiis tunduvad tema tööd peaaegu luulena. Ka „Tuletornipidamisel“ on iseloomulik rütm: pikemad lõigud vahelduvad väga lühikestega, pikad laused vahelduvad lühikestega, pikad peatükid vahelduvad lühikeste ja väga lühikestega, ning kordused: lause tasandil (mul oli külm ja ma olin väsinud ja mu kael valutas) ja teksti tasandil (Jutusta mulle üks lugu.) Raamatus on kolm peamist vaatepunkti ja selles jutustatakse lugusid.

*

Inimkond on jutustanud lugusid juba aegade algusest ja ei suuda ilma nendeta elada. Ka Winterson on lugude jutustamise usku. Ta ütleb intervjuus Kätlin Kaldmaale: „Ka minu raamatud koosnevad lugude otsa kuhjatud lugudest /.../. Need lood on nagu sillad, tahked objektid, abstraktsioonid.“ See kõlab huvitavalt kokku Neil Gaimani mõttega, et lood on elusolendid, nad on meist vanemad, nad on meist targemad, nad kestavad. Aga nad vajavad paljunemiseks inimesi. Lugu on meie jaoks nii tähtis sellepärast, et just seda oleme me kasutanud inimkonna hällist saadik, et saada enamaks kui üheks inimeseks… lood võimaldavad inimestel kasvada.

Winterson pakub oma lugejatele pealtnäha lõputult vohava narratiivi maailma lugude sees asuvatest lugude sees asuvatest lugudest. Täpselt selline on ka „Tuletornipidamine“. Siin on minajutustaja Silveri üleskasvamise lugu, mis toimub 1950ndatel, tema hooldaja, tuletornipidaja Pew lood 19. sajandil elanud Babel Darkist ja vahele on pikitud veel muidki lühemaid ja tuntud lugusid. Ühelgi lool ei ole algust ega lõppu, sest kuhu neid paigutada? „Jutusta mulle üks lugu“ on läbiv lause kogu teoses ja toob meelde Wintersoni teise raamatu „Kirg“, kus läbivaks fraasiks oli: „Ma räägin sulle lugusid. Usu mind.“

*

Minajutusaja nimi Silver on teoses tähenduslik. Teose esimesed laused on: „Ema pani mulle nimeks Silver. Ma olen pooleldi väärismetall, pooleldi piraat.“ (11) Lk 96 saame teada, et „minu kuju oli hõbemünt“. Lugejale, kes inglise keelt ei mõista, jääb see seos arusaamatuks. Samas on Silver Eestis mehenimi, mis tekitab lugejas võõristustunde, mis soost minategelasega raamatus tegemist on. Seda enam, et Winterson on varem kasutanud võtet, kus peategelase sugu jääb saladuseks („Kehale kirjutatud“). Kuigi “Tuletornipidamises” ütleb autor üsna algul selgelt välja, et tegemist on tüdrukuga, jääb teatud võõristustunne siiski alles, sest see nimi ei sobi tüdrukule ja aeg-ajalt peab lugeja peatuma ja järele mõtlema, mis soost tegelane tegelikult on. Nimede tõlkimine ei ole praeguse aja Eesti tõlkepraktikas levinud, seda pigem ei loeta heaks tavaks, eelkõige siis täiskasvanutele mõeldud raamatutes. Minu arvates oleks selles teoses võinud peategelase nime siiski ära tõlkida. Statistikaameti andmetel oli 2021. aasta 1. jaanuari seisuga eesnimi Hõbe kuuel naisel. Seega on see küll haruldane, kuid siiski kasutuses olev naisenimi Eestis. Tõlkes kõlaks Hõbe eesti lugejale loomulikult ja annaks ka edasi autori kavatsuse.

Teisalt vihjab raamatu algus ka kuulsale piraadile Long John Silverile (eesti keelde tõlgitud Pikk John Silver) Robert Louis Stevensoni „Aarete saarest“. Teose esimesed laused annavad tegelikult võtme selle mõistmiseks, vihjeid „Aarete saarele“ ja Stevensonsile on kogu teoses. Stevenson ise on „Tuletornipidamises“ oluline tegelane, samuti on seal pime Pew, koera nimi on DogJim ja üheks tegelaseks papagoi. Siit nähtub, et head lahendust nime tõlkimisel ei ole, sest nii ühel kui ka teisel juhul läheb midagi kaduma.

*

Winterson kasutab keelt viisil, mis paneb teksti voolama, tänu kordustele, alliteratsioonile, sõnavalikule, metafooridele. Eestikeelne tõlge on vähemalt sama voolav, kuid isegi poeetilisem. Järgnevalt toon näiteid, kus tõlkija on kasutanud Wintersoni poeetika edasiandmiseks eesti keelele omaseid võtteid, muutes sellega teksti veelgi kujundlikumaks.

Kordused on lausekujundid, mis loovad rütmi ja süvendavad meeleolu, Winterson kasutab neid läbivalt ning mitte üksnes sõnakordusi, vaid ka mõttekordusi. Järgnevalt on tõlkija erinevalt autorist kasutanud hilisemas lauses sama väljendit, mis esimeses. Algriim koos suurtähtedega tekitab tõlkes kummastumise efekti ja tõmbab tähelepanu keelele, rohkem kui originaalis.

She said she was Disappointed that I hadn’t been to school and that this would Hinder my Progress. (62)

As I was no longer Making Progress, I let my mind drift were it would. (92) 

Ta ütles, et on Pettunud, et ma koolis polnud käinud, ja et see Pärsib minu Progressi. (52)

Kuna minu Progress oli Pärsitud, lasin oma mõtetel kalduda, kuhu nad ainult tahtsid. (74)

Korrates sõna „lugu“ pealkirjas neli korda, muudab tõlkija originaali palju voolavamaks (pealkirjad on erinevalt originaalist tõlkes läbivate suurtähtedega).

This is not a love story, but love is in it. That is, love is just outside it, looking for a way to break in. (133)

SEE EI OLE ARMASTUSLUGU, AGA ARMASTUS ON SELLES LOOS. SEE TÄHENDAB, ET ARMASTUS ON SELLE LOO KÕRVAL, OTSIB TEED LOO SISSE. (100)

Winterson kasutab järgmises lõigus mitmeid kordusi ja alliteratsiooni ehk algriimi: here-there, being-breaking, wondering, past. Tõlkija on lõigu üpris täpselt ümber pannud, kuid suutnud luua palju poeetilisema tulemuse tänu o-tähe algriimile, tõlkes on lõigus rohkem kordusi ja rohkem alliteratsiooni kui originaalis. Specks of dust on tolmutordid, mitte tolmukübemed, mis on selgelt algriimi pärast. 

We’re here, there, not here, not there, swirling like specks of dust, claiming for ourselves the rights of the universe. Being important, being nothing, being caught in lives of our own making that we never wanted. Breaking out, trying again, wondering why the past comes with us, wondering how to talk about the past at all. (133)

Me oleme siin, seal, ei ole siin, ei ole seal, keerleme nagu tolmutordid, nõuame endale universumi õigusi. Oleme olulised, oleme eimiski, oleme vangis omaenda loodud eludes, milletaolisi me kunagi ei tahtnud. Murrame välja, proovime uuesti, imestame, miks minevik kaasa tuleb, imestame, kuidas minevikust üldse kõneleda. (100)

Järgmisest näitest on näha, et eesti keeles on lause algriimi tõttu palju tundeküllasem.

Then there were kids, aged four and six, a couple of squirts, zesty as lemons. (191)

Siis olid veel lapsed, nelja- ja kuueaastane, parajad põnnid, särtsakad kui sidrunid. (138)

Järgnevas näites ei ole tõlkija olnud täpne, vaid asendanud ainsuse mitmusega, mis aga annab palju lüürilisema tulemuse.

Eyes like a faraway ship, Pew was sleeping. (103)

Silmad nagu kauged laevad, Pew magas. (82)

*

„Tuletornipidamist“ lugedes tekkis mu peas seos Kätlin Kaldmaa novelliga „Väike terav nuga“, mis on ilmunud 2014. aastal samanimelises kogumikus. Midagi oli neis kahes sarnast. „Tuletornipidamise“ peatüki „Armastus on relvitu sissetungija“ tegevus toimub ühel Kreeka saarel, nagu ka „Väikeses teravas noas“. Neis on sarnased motiivid: päike, hirm, nuga, saare loodus. Aga siiski tundub, et peamiseks seose tekitajaks on keelekasutus. 

Järgnev lõik on Wintersonile iseloomulik, siin on koos kujundlik keelekasutus, metafoorid, kordused, mis kõik muudavad teksti luulesarnaseks. Tõlkija on leidnud autori metafooridele kujundlikud vasted (päike üürgas, noris ja trummeldas).

I went outside, tripping over slabs of sunshine the size of towns. The sun was like a crowd of people, it was a party, it was music. The sun was blaring through the walls of the house and beating down the steps. The sun was drumming time into the stone. The sun was rhythming the day. (197)

Läksin välja ja kepsutasin üle linnasuuruste päikeselaikude. Päike oli nagu rahvamurd, see oli pidu, see oli muusika. Päike üürgas läbi majaseinte ja noris trepiastmete kallal. Päike trummeldas aega kivisse. Päike andis päevale rütmi. (142)

Algriimi ja korduste kasutamine on muu hulgas ka Kätlin Kaldmaa eripära kirjanikuna. Järgmine näide pärineb novellist „Väike terav nuga“. Selles lõigus tekitab rütmi ja voolavuse läbiv k-tähega sõnade ning „ja“ kasutamine. 

Hüppab ja kargab väike mikanaki, kivid lendavad või jäävad ratta alla, killadi-kolladi kargleb nagu jänes ühe kivi kallalt teise kivi kallale. Kuni on aed ja aia sees kindlusetorn ja kirjad juures ja kitserada mööda käänuga ümber Püha Jüri kabeli, kellanöör kivi all kinni. /.../ Ja nii kaugele, kui silm ulatub, paistab vesi läbi vee läbi vesi läbi vete läbi vee.

Kätlin Kaldmaa on eravestluses öelnud, et tõepoolest, ta on Wintersonilt mõjutusi saanud, mis kõlab loogiliselt, sest ta alustas Wintersoni tõlkimist 1998. aastal üsna algaja tõlkijana (aga esimese luulekogu avaldas ta juba 1996. aastal). Samas tundub „Tuletornipidamise“ originaali ja tõlget kõrvutades, et Kätlin Kaldmaa on selle palju poeetilisemaks tõlkinud. Ta on kasutanud eesti keeles nii palju võimalusi andvat alliteratsiooni ja kordusi, aga ka sõnavalik teeb tõlke tundeküllasemaks. Näiteks inglise keeles oli sailor ja seaman, aga eesti keeles „merimees“, mis kõlab hoopis erilisemana. Mis tähendab, et eestikeelne Winterson on päris palju Kätlin Kaldmaa nägu.