Mul on harjumus pikematel reisidel päevikut pidada - ikka käsitsi kaustikusse - ja ühest sellisest saigi "Päikesest põlenud". See räägib minu reisidest Lõuna-Ameerikas - Peruus, Colombias ja Boliivias. "Päikesest põlenud" on eelkõige reisiraamat, kuid mitte ainult. Aga mida veel, saab lugeja lugemise käigus ise avastada.
Kirjutasin sellise raamatu, mida ma ise oleksin tahtnud enne reisile minekut lugeda. Kust saaks teada, kuhu tasub minna ja kuhu mitte, kuidas sõita kohalike bussidega, palju see maksab, kus ööbida, kuidas kohalikega suhelda ja muud kasulikku teavet. Lugesin enne sõitu läbi need raamatud, mille raamatukogust Lõuna-Ameerika kohta leidsin ja praktilist infot polnud neis õieti üheski. Seega koorman neid lugejaid, keda see ei huvita, hindade jms triviaalsusega. Aga loodan küll, et see ei ole põhjuseks raamatust loobuda, sest päris kindlasti ei ole see mingi praktiline käsiraamat. See on siiras ja aus reisipäevik, kuhu said kirja nii reisil kohatud vaatamisväärsused, inimesed kui ka isiklikud mõtted. Tihtipeale kirjutasin päevikut keset sündmusi istudes, nii et tulemus oli eriti vahetu ja värske.
"Päikesest põlenud" on väga isiklik raamat. Päevik ongi kõige isiklikum kirjandusvorm, ma olen siin laiali laotanud oma mõtted, tunded ja teod ning need ei ole mind just alati parimast küljest näidanud. Kirjutan ka teemadest, mida tavaliselt reisikirjadest ei leia, kuid need olid minu elu osa sel perioodil.
Aga eelkõige on see siiski reisikiri, mis loodetavasti annab inspiratsiooni järgmisteks Lõuna-Ameerika reisideks, jagab praktilisi teadmisi ja kogemusi, tutvustab põnevaid inimesi ja paiku. Ning seda luban kindlasti: saab nutta ja naerda!
Lähemalt raamatu sünniloost kirjutan järgmistes postitustes.
Mõned katkendid raamatust ilmusid mõni aeg tagasi Lõunalehes.
Osta siit: Kirjastus Hunt
Paar isutekitajat:
Iquitos võttis meid vastu kuuma leitsakuga. Kuigi ka Lima näis Eestist tulnule palav ja niiske, siis siin tundus, nagu oleksime astunud aurusauna. Mõnus. Meie Airbnb korter oli väga tore: avar ja kõik vajalik olemas. See tähendas siis pesemiseks külma vett ja pesupesemiseks pesuruum, kus olid kraan ja kauss. Ventilaator oli ka ja mis sa hing veel vajad! Lk 86
Cusco lähedal asuvad Saqsaywamani kindluse varemed. Kui seda sõnamonstrumit välja öelda ei suuda, siis Sexy Woman käib ka. Kui olime mitmest trepist üles roninud, kohtasime üht meest, kes teatas, et veel on kakskümmend minutit vaja mäest üles ronida, ja pakkus, kas me ei tahaks hoopis hobustega ringkäiku teha. Hind oli 65 soli (18 eurot) nägu, selle eest sai hobuse, giidi ja käia neljas kohas. Olime juba ammu tahtnud hobustega sõita, niisiis olime nõus. Sealsamas lähedal ootas auto, istusime peale ja sõitsime hobusefarmi poole. Autos torkas pähe, et oleme toredad tüdrukud küll, istume suvalise linna peal kohatud mehega autosse ja sõidame ei tea kuhu. Siiski jõudsime peagi hobusefarmi. Lk 201
Ostsime bussijaamast piletid San Gili viivale bussile (35 000 peesot ehk 10 eurot). Küsisin, kas on ikka korralik buss koos WCga. „Jaa,” sain vastuseks, „see on suur buss, WC ja wifiga.” Bussi väljumiseni oli aega, nii istusime ootesaali maha. Varsti tuli meie juurde üks mees, kes küsis, kas me tahaksime varasema bussiga minna. No miks me siis ei tahtnud. „Vamos!” Jooksime mehe sabas läbi bussijaama. „Ruttu! Ruttu!” Meie kotid laaditi ühe bussi tahaotsa, pilet anti kellelegi ära ja meie ise ronisime bussi, teadmata, kas see on ikka õige buss. Mingit WCd siin loomulikult ei olnud, rääkimata wifist. Buss peatus teel kõigis ettejäävates asulates, võttis tee äärest inimesi peale ja lasi maha. Nii et sõitsime nelja tunni asemel kuus. Karta on, et selle bussi pilet oli odavam ka. Lk 126
Seisime San Blasi väljakul, et end pisut soojendada, kui korraga kuulsime selja tagant tuttavat keelt. Mööda sammus ei keegi muu kui Ivo Tšetõrkin, kes juhtus Amazonas Reiside grupiga täpselt samal ajal Cuscos olema. Nende reis sai järgmisel päeval otsa ja viimase õhtu veetsid nad baaris Km0, kuhu kutsusid meidki. Rohkem eestlasi me siin kohanud pole. Lk 186
Kell neli aga algas see, mille pärast Huacachinasse tullakse – bagisõit liivadüünidel (15 dollarit). Huacachina oaasi ümbritsevad kõrged liivadüünid ja nendel sõidetakse suurte rohmakate bagidega. Rihmad kinni ja sõit algas. Pärast paarisadat meetrit tuli mulle meelde, et see ei meeldinud mulle eelmine kord ju üldse. Sest juht vajutab gaasi põhja ja suunab auto otse kõrge mäeharja poole. Sul ei ole aimugi, mis selle taga on. Sealt paneb peaaegu püstloodis alla, et järgmisest düünist üles kimada. Vahepeal teeb järske pöördeid düüni serval või kihutab üle küngaste, nii et kõik hüppavad istmetel. Tore, et kõik said kõva häälega kiljuda. Tundsin, kuidas adrenaliin kehas ringi liigub. Mõistusega saad aru, et sõiduvahend on just sellisel maastikul liikumiseks mõeldud, juht on professionaal ja rihmadega oled kõvasti istme küljes kinni, aga ikka on hirmus. Eriti siis, kui ees näed ainult mäeharja ja sul pole aimugi, mis selle taga on. Mõtlesin, et kui kellelgi oleks millegipärast pudel piima kaasas olnud, siis oleks sellest sõidu lõpuks või saanud. Lk 242
Tänan:
Kätlin Kaldmaad, käsikirja kõige esimest lugejat, kes ütles, et muidugi sa oskad kirjutada ja rohkem ei olnudki julgustuseks vaja.
Terje Tammearu, kes teatas, et siin ei ole ju õieti midagi toimetada ja saatis siis tagasi parandustest kirju käsikirja.
Anu Lemsalu, kes joonistas kaardid, ilma milleta ei saa ometi ühtegi reisiraamatut välja anda.
Kaia Aalmanni, kes oli nõus oma mugavustsoonist välja astuma, et raamat ära küljendada.
Hanneleele Kaldmaad, kes tegi imetoredad päikeselised kaaned.
Ivo Tšetõrkinit ja Aliine Lotmanit Amazonas Reisidest, kes tutvustasid mulle Peruud esimest korda ja ilma kelleta ei oleks seda raamatut juhtunud. Samuti kõiki minu reisikaaslasi, kes selle esimese reisi meeldejäävaks tegid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar