Panen kirja mõned, mis rohkem kõnetasid. Ja kuna ma eelmisel aastal kokkuvõtet ei kirjutanudki, siis paar tunamullust raamatut ka.
Alice Hoffman "Igapäevane nõiakunst" – ei oodanud sellest nii suurt elamust. Stiil, sisu, kõik oli tasakaalus. Ja ei mingeid koolitüdrukutest soss-nõidu.Evelyn Waugh "Allakäik ja langus" – no lihtsalt ääretult lõbus lugu ja räägib täpselt sellest, mida pealkiri lubab.
Fredrik Backman "Ärevil inimesed" – nagu ikka, räägib Backman pealtnäha jabura ja seosetu loo, mis puudutab tähtsaid teemasid.
Jim Butcher "Tormirinne", "Hull kuu", "Hauatagune oht", "Suverüütel" – meelelahutus, heas mõttes. Kui meeldivad alamakstud ja ületöötanud võlurid, libahundid, haldjakuningannad ja vampiirid. Tõeline kompott kõiksugu imeelukaid ja see kõik praeguse aja New Yorgis (või siis kirjutamise aja ehk 1980ndate).
Vilmos Kondor "Budapest noir" – Ungari krimka, kust leiab sajanditaguse Budapesti verd, higi ja pisaraid.
Angeles Mastretta "Armuvalu" – Mehhikos eelmise sajandi alguses lahti rulluv armastuslugu. Aga see raamat ei ole kaugeltki ainult armastusest, siit saab teada ka Mehhiko poliitilisest ja revolutsioonilisest võitlusest ja elust kodusõja ajal. Ladina-Ameerika kirjanduses on see tabamatu miski, mis seda kõigist teistest eristab. Maagilist realismi polegi tarvis, tavaline elu on maagiat täis, see tuleb vaid osata üles leida. "Armuvalu" oli võluv raamat ja mitte ainult sisu, vaid ka keele, välimuse ja kujunduse poolest.
Werner Bergengruen "Poplavkin ja teised jutud" – no olid toredad jutud. Werner Bergengruen (1892–1964) oli baltisaksa päritolu kirjanik. Muhedad ja veidi aristokraatlikud lood toimuvad põhiliselt 19. sajandi Venemaal, muu hulgas ametnik Poplavkini abielusekeldustest Alaskas, tsaar Nikolai I reaktsioonist Mihhail Bakunini Dresdeni tegevusele ja Johann Straussi juhtumustest Venemaa kontserdireisi ajal.
Andrei Beljanin "Tsaar Gorohhi salajuurdlus", "Musta missa vandenõu", "Lendav laev" – vene folkloori suure kapaga. Topakas miilits oma veel topakama abilisega möllab kusagil muinasjuttude aegsel Venemaal. On tsaar ja tema bojaarid ja surematu Kaštšei ja Baba-Jagaa (tore mutike) ja kurjategijaid, keda vaene noormees peab taga ajama. Kilde lendab ette ja taha, vahepeal väsitab natuke äragi. Pretensioonitu meelelahutus. Kui selline muinasjutukompott meeldib, siis väga mõnus lugemine.
Herman Sergo "Näkimadalad" – olin meeldivalt üllatunud. Huvitav, kaasakiskuv, hariv. Raamat 18. sajandil Hiiumaal elanud rootslaste elust, mis liikus läbi terve sajandi. Talurahva omavahelised suhted, suhted mõisnike ja võõrastega. Kogu see toonane elu-olu. Nii võõras ja samas nii tuttav. Sest ega inimesed ei ole selle paarisaja aastaga ometi liiga palju muutnud.
Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk" – äraspidine armastuslugu vanameistrilt, mille tegevus toimub Peruus ja Prantsusmaal, sutsakatega Jaapanisse ja Hispaaniasse. Romaani võib võtta ka kui 20. sajandi elulugu.
Giedra Radvilavičiutè "Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte" – vau! Kui kogu Leedu kirjandus selline on, siis ma ainult seda tahangi lugeda.
Margarita Karapanu "Kassandra ja hunt" – kahetised tunded. Ei olnud kerge lugemine, virutas kohe alguses nätaki vastu vahtimist, aga siiski jäi meelde ja kuhugi kuklasse kripeldama.
Naomi Novik "Välja juuritud" – ehk on see raamat sobivam nooremapoolsemale lugejale, aga kindlasti kõigile, kes armastavad muinasjutte. Minule igatahes sobis väga hästi ja üle pika aja hoidis just see raamat mind öösiti üleval ega lasknud õigel ajal magama minema. Novik on originaalsel moel seganud slaavi mütoloogia nõiakunsti ja keskaegsete kuningate omavaheliste võitlustega. Siin on kuhjaga võitlusi ja nõiasõnu, kapaga huumorit, pisut armastust ja kõvasti mõnusat – ja sünget – müstikat. Originaalne, kaasakiskuv, põnev.
Triinu Meres "Kuigi sa proovid olla hea" – raamatus on kolm juttu, mille tegevus toimub Kuuevalla kuningriigis. Meres tegeleb ka selles raamatus valikute ja vabaduse küsimusega. Kuuevalla naised otsustavad ise oma elu üle, aga nad ei pääse keskaegse maailma valitsejate intriigidest ja igal valikul on tagajärg. See kõik on kirja pandud mõnusas arhailises keeles, poeetiliste looduskirjeldustega ja autori viis lugu jutustada tekitab tugeva kohalolekutunde. Nimijutustuses on kasutatud huvitavat lahendust – sellel on kaks lõppu. Nii et lugeja võib lausa valida, kumb talle rohkem meeldib.
Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb 2.0 – toredad igapäevased tähelepanekud, aga Kivisilla oskab näha argises kordumatut poeesiat.
Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" – see oli üks kosutav pisike raamat, oma Kreeka päikese, mere ja vanameestega ning Islandi pimeduse, lume ja vanameestega.
Alexandra Lapierre "Mura" – erakordse naise erakordsest elust. Milline elu! Mura sündis Ukraina aristokraatide perre, jõudis elu jooksul olla abielus kahe baltisaksa paruniga, vahepeal olla mitme mehe armuke ja muusa, istuda mitu korda nõukogude vanglas, hoolitseda Maksim Gorki eest igas mõttes, saada kolm last, anda teavet eri riikide salateenistustele, pidada hurmavaid salongiõhtuid ja tegeleda veel hulga muude asjadega.
Autor on selle erakordse naise elutee kirja pannud romaani vormis ja tuginenud nii palju kui võimalik kirjalikele allikatele. Mis ilmsesti ei olnud eriti lihtne, sest Murat ümbritseb siiamaani saladusteloor. Oli ta siis spioon või mitte? Ja kui kui oli, siis kelle heaks? Nõukogude Liit, Inglismaa või Prantsusmaa?
Mary S. Lovell "Mitfordi tüdrukud" – see oli nagu põnevusromaan, kuigi rääkis päriselt elanud kuuest õest. Ühest õest sai Hitleri kummardaja ja kaaskondne, teisest kommunist, kuigi mõlemad pärinesid Inglise aristokraatia seast. Nad elasid pöördelistel aegadel ja tegutsesid üsnakestki oma äranägemist mööda.
Sama teemat ekspluateerivad ka Jessica Fowelli "Mitfordide mõrvalugude" raamatud ja lugeda võib ka õdede endi kirjutatud raamatuid. Nancy Mitfordi säravaid ja teravmeelseid armastusromaane on ka eesti keelde tõlgitud.
Valentine Nõlvak "Ellujääja" – lugesin seda raamatut, ise kuuma lõunamaapäikese all võrkkiiges loksudes. Lihtsa Eesti naise mälestused hoopis teistsugustet reisidest kui minul parasjagu käsil olid, Siberisse ja vangilaagrisse. Väga huvitav. Naise elust, kellel kohe üldse õnne ei ole. Alustades sellest, et ta jäi väga varakult emast ilma, kasvas kurja kasuema hoole all, hiljem lastekodudes. Pidi tegema rasket talutööd, et kuidagi ära elada. Sai viie mehega viis last, sest elu läks nii. Tegi kaasa kõik sõja- ja Nõukogude võimu koledused – vangistus Patareis, vangilaager Siberis, hilisem elu taigas. Lõpuks Eestisse tagasitulek, kus ka midagi head ei oodanud. Aga kogu aeg säilis rõõmus meel ja elutahe. Võimas lugemine.
Mia Kankimäki "Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma" – Mia Kankimägil on 38aastaselt senisest elust täiesti kõrini. Need, kes teavad, mis tunne see on, leiavad siit raamatust nii äratundmisrõõmu kui ka ehk selle viimase tõuke oma ellu muutuste toomiseks. Mia otsustab jätta oma töö ja kodu ning sõita Jaapanisse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shonagoni jägi ajama, sest on lugenud tema "Padjaraamatut". See on ühelt poolt reisiraamat, kust saab teada, kuidas Jaapanis elatakse, ja kuidas üks soomlanna, kes ei oska Jaapani keelt, end seal tunneb. Samas on see ka põnev ja õhuline sissevaade Jaapani kultuuri ajalukku.
Mia Kankimäki "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" – ohhoo, millised naised. Mia Kankimäki mõtleb öösiti naistest, kes tegid midagi omas ajas ennekuulmatut, olid iseseisvad ja teistsugused. Nad reisisid. Üksi, ilma saatjata! Kandsid pükse! Nad maalisid. Teenisid ise omale raha!
Ta saab neist nii suurt inspiratsiooni, et sõidab ka ise Aafrikasse, et käia Isak Dineseni ehk Karen Blixeni jälgedes. Ja mujal ka. Nii on see raamat osaliselt reisikiri, osaliselt 40ndates naise elulooraamat, aga eelkõige siiski nende isepäiste naiste raamat.
Carl Mothander "Parunid, eestlased ja enamlased" – erakordne sissevaade baltisakslaste ellu kahe sõja vahelises Eestis. Mothander oli abielus baltisaksa parunessiga, kuigi ise oli rootslane. Nii pääses ta sellesse suletud ringkonda sisse, kuigi ega teda päris omaks seal ei võetudki.
Hendrik Relve "Kiviaja puudutus" – Uus-Guinea saare vihmametsades elavad siiani inimesed, kes kasutavad kivikirveid, elavad kõrgele puude otsa ehitatud onnides ja kelle peatoidus on palmiussid. Relve käis neil külas. See ei olnud mingi lihtne turistiretk, sest võõrad ei ole sellesse kogukonda eriti oodatud ja ega sinna niisama minna ei saagi. Rohkelt pilte ja lingid videotele.
Meg Lukens Noonan "Ühe mantli lugu" – väga põnev ülevaade sellest, kuidas teha mantlit. Haarab maailma ei osi, ajaloo, käsitöönduse ja tööstuse arengu ja taandarengu, luksuskaupade tootmise ja tarbijate tagamaad. Noonan kirjutab huvitavalt, teeb ekskursse ajalukku ja kohtub põnevate inimeste ning kurioosumitega.
Jaan Aru "Ajust ja arust" – pole ime, et see on juba mitu aastat raamatumüügiedetabelites. Arusaadavalt selgitatud unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust. Ja asju on selgitatud hulga toredate näidete kaudu.
Inna Põltsam-Jürjo "Viin, vein ja vesi" – veel üks targemaks saamise raamat. Sedakorda sellest, mida Eestimaal kesk- ja varauusajal joodi. Peamiselt ikka õlut, aga muud ka, näiteks mõdu ja viina. Vesi oli kahtlane jook, seda võimalusel välditi.
Annika Lõhmus "Passist reispassini" – kõik, mida te reisimise praktilise poole kohta veel ei teadnud. Tõeline kasulike nõuannete varaait. Koos humoorikate vahepaladega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar