Reede, 7. august 2015

Olavi Ruitlane "Vee peal"

Olavi Ruitlase “Vee peal” räägib ühe poisi lapsepõlvest Võru linnas Tamula järve ääres 80-ndate aastate alguses. 

Sellest raamatust on ilmumisest alates nii palju igal pool kirjutatud. Ma ei mäletagi, millal viimati mõnest ilukirjandusteosest nii palju juttu oleks olnud. Ruitlase “Naine” muidugi välja arvatud, aga sellest raamatust kirjutati hoopis teistel põhjustel ja hoopis teistmoodi.

“Vee peal” ongi teistsugune raamat. Ennekõike on ta soe ja positiivne. Kuigi lapsepõlve juurde käib ju nii palju pettumusi ja ebaõiglust, mis lapsele täiskasvanute poolt osaks saab, on seal samas ka palju rõõmu. Ruitlase raamatus igatahes on. Kaheteistaastase poisi väikesed ja suured rõõmud. On tore, et autor ei kirjelda negatiivseid asju üleliia palju. Neid muidugi on, sest ei saa kuidagi positiivseks lugeda kogu seda aguliseltskonda, kes teda ümbritsevad. Samas kirjeldab ta neid elu heidikuid neutraalselt, lapse silmade läbi, kes veel ei anna hinnanguid nagu täiskasvanud. Endine vang Valter, kes peksab oma naist Merikest, nii et tollel vererada järel, Kalju, kes purjus peaga oma jalad ära külmetab, nii et need ära lõigatakse, Selma, kes punkrit peab, Sigrid, kellel mehed ööd ja päevad uksest sisse-välja voorivad. Värvikas seltskond, kuid vähemalt sama värvikas on see seltskond, kes Tamula järves elab. Latikad, haugid, linaskid ja särjed, igaühel oma iseloom ja välimus.  

Esimene armastus ja mõned poisikesetembud, nagu pärnapuu otsast lahtiriietuvate tüdrukute vahtimine, aga kõige tähtsam on vee peal. Vee pealt saab kala. Poisi kõige suurem rõõm on järve pealt kala püüda, isegi sünnipäevakingiks valib ta võrri asemel paadi. Milliseid kalu Tamula järves on, kust ja kuidas neid kõige parem püüda, sellest rõõmust, kui sinul näkkab paremini kui teistel ja pettumusest, kui läheb vastupidi, kuidas püüda kala talvel jää peal ja suvel paadisillalt, kuidas saada jää pealt kaldale, kui sinu ja kalda vahel on sada viiskümmend meetrit lahtist vett. Neid rõõme on nii palju ja Ruitlane on need osanud kirja panna nii, et lugeda võivad nii suured kui ka väikesed. Lisaväärtus on mahlakas võro kiil. Neid lauseid tuleks kõva häälega lugeda, siis saab alles õige maitse suhu.

Teised kirjutavad:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar