- Clarice Lispector, Metsiku südame ligi
- J. K. Rowling, Harry Potter ja tarkade kivi
- J. K. Rowling, Harry Potter ja saladuste kamber
- J. K. Rowling, Harry Potter ja Azkabani vang
- J. K. Rowling, Harry Potter ja tulepeeker
- J. K. Rowling, Harry Potter ja Fööniksi ordu
- J. K. Rowling, Harry Potter ja segavereline prints
- J. K. Rowling, Harry Potter ja surma vägised
- J. K. Rowling, Tales of Beedle the Bard
- J. K. Rowling, Lendluudpall läbi aegade
- J. K. Rowling, Fantastilised elukad ja kust neid leida
- J. K. Rowling, John Tiffany, Jack Thorne, Harry Potter ja äraneetud laps
- Nancy Mitford, Armastust otsimas
- Jane Austen, Mõistus ja tunded
- Claudia Pineiro, Betty Boop
- Alice Hoffman, Igapäevane nõiakunst
- Meg Lukens Noonan, Ühe mantli lugu
- Evelyn Waugh, Tagasi Bridesheadi
- Evelyn Waugh, Allakäik ja langus
- Tove Jansson, Nähtamatu laps ja teisi jutte
- Henriikka Tavi, Lootus
- Anaïs Nin, Henry ja June (audio)
- Jaan Aru, Ajust ja arust
- Kuldlootos 1
- Leonard Mlodinow, Nõtkelt
- Kuldlootos 2
- Jaroslav Hašek, Geniaalne idioot. Huumori kool (audio)
- Hans Fallada, Tookord meil isakodus
- Ülle Leis, Võõrkeelse suhtluse käsiraamat
- Yann Martel, Life of Pi
- Andrus Kasemaa, Vanapoiss (audio)
- Olav Osolin, Minu esimene elu
- Jeffrey Moussaieff Masson, Susan McCarthy, Kui elevandid nutavad
- Jane Austen, Mansfield Park (audio)
- Fredrik Backman, Ärevil inimesed (audio)
- Jim Butcher, Tormirinne (audio)
- Jim Butcher, Hull kuu (audio)
- Jim Butcher, Hauatagune oht (audio)
- Jim Butcher, Suverüütel (audio)
- John Fowles, Maag (audio)
- Lawrence Durrell, Prospero saar (audio)
- Jaan Aru, Ajust ja arust
- Jaan Undusk, Teekond Hispaania
- Andrew Langley, The Little Book of Tea Tips
- Vilmos Kondor, Budapest noir (audio)
- Angeles Mastretta, Armuvalu
- Werner Bergengruen, Poplavkin ja teised jutud (audio)
- Indrek Hargla (koost), Ülestõusjad ja kodukäijad
- Andrei Beljanin, Musta missa vandenõu (audio)
- Jane Austen, Northangeri klooster (audio)
- Evald Tammlaan, Laevakoer Tuhk (audio)
- Leonard Mlodinow, Nõtkelt
- David Grann, Kadunud linn Z (audio)
- María Dueñas, Õmblejanna Madriidist
- Mia Kankimäki, Naised, kellest ma öösiti mõtlen (audio)
- Roberto Calasso, Kirjastaja jälg
- Jüri Kolk, Esimene malbe päev sel aastal (audio)
- M.C Beaton, Nõia surm
- Alessandro Baricco, Noor mõrsja (audio)
- Tove Jansson, Muumitroll
- Angela Caughey, Elu dementsusega (e)
- Sally Rooney, Vestlused sõpradega (audio)
- Herman Sergo, Näkimadalad
- Agatha Christie, Viimane vaimudetund
- Giedra Radvilavičiutè, Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte (audio)
- George R. R. Martin, Valguse hääbumine (audio)
- Merit Raju, Sõltumatu naine (audio)
- Petr Ludwig, Adela Schicker, Lõpp edasilükkamisele (audio)
- Jeanette Winterson, Kehale kirjutatud
- Herman Sergo, Randröövel
- Elizabeth Gilbert, Tüdrukute linn (audio)
- Aili Saks (toim), Lillede kuninganna
- Claudia Ritter, Looduslikud antibiootikumid
- Alexandra Lapierre, Mura (audio)
- Andrus Kivirähk, Liblikas
- Ela Tomson (koost.), Valda Raud. Üks elu (audio)
- Jaak Roosaare, Rikkaks saamise õpik (audio)
- Veronika Kivisilla, Kuni armastus peale tuleb 2.0
- Virginia Woolf, Orlando
- Aidi Vallik, Kuidas elad, Ann? (audio)
- Wolfgang Herrndorf, Miks me varastasime auto (audio)
- Margus Kalam, Minu Aasia
- Mari Saat, Katastroof
- Enn Vetemaa, Kalevipoja mälestused
- Margarita Karapanu, Kassandra ja hunt
- Eia Uus, Tüdrukune (audio)
- Mats Traat, Inger
- Virginie Grimaldi, Küll sa suuremana aru saad (audio)
- Susan Luitsalu, Ka naabrid nutavad (audio)
- Kätlin Kaldmaa, Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas
- Terence Conran, Arukalt kujundatud eluruumid
- Mare Kandre, Kurat ja Jumal (audio)
- Tšõngõz Ajtmatov, Ja sajandist on pikem päev
- Bridget Bodoano, Värv
- Mario Vargas Llosa, Paha tüdruk
- Tove Jansson, Kujuri tütar
- Sophie Hannah, Kingfisher Hilli mõrvad
- Leonardo Padura, Laitmatu minevik (audio)
- Grigori Oster, Kõrgem kommiteadus (audio)
- Peter Wohlleben, Loomade hingeelu
- Roald Dahl, Kaheksa ootamatut lugu
- James Heriot, Lood igasugu ilusatest ja imelistest loomadest
- Andrei Beljanin, Lendav laev (audio)
- Inna Põltsam-Jürjo, Viin, vein ja vesi
- P. D. James, Mõrvad jõuluööl (audio)
- Maria-Kristiina Lotman, Kristi Viiding (koost), Roomlaste teod (audio)
- Hendrik Groen, Väike üllatus ehk kuidas Hendrik ja Evert sekeldustesse satuvad (audio)
- Silvia Pärmann, Riigid, mida pole olemas (audio)
- Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski, Esmaspäev algab laupäeval (audio)
kolmapäev, 1. jaanuar 2020
Loetud raamatute nimekiri 2020
laupäev, 28. detsember 2019
Kairi Look "Piia Präänik ja bandiidid"
Kairi Look on kõige säravam ja elurõõmsam Eesti lastekirjanik, keda ma tean. Alati heatujuline, naeratav ja päikeseline. Sellised on ka tema raamatud. Piia Präänik seikleb juba teises raamatus. Esimest, "Piia Präänik kolib sisse" tasub samuti lugeda, juhul, kui te seda juba teinud ei ole. Aga seda ei pea tingimata enne bandiidiraamatu lugemist tegema, võib ka pärast.
See juhtus veebruaris, enne vastlapäeva. Oli nii külm, et isegi lumekakud läksid puuõõnde sooja. Maja taga lõdises kuuskümmend lumememme ja ootas sula, et ujuda lõunasse. Õue minnes jäätusid silmamunad. Jääkarud saatsid kaastundeavalduseJa see on alles kõige esimene lehekülg! Siia juurde Ulla Saare superlahedad pildid ja seiklus lähebki lahti. Sobib kõigile vanustele.
ja konserve. Ameerika president ütles raadios, et näete, könnid, mingit kliimasoojenemist pole. Isegi suusatajad ei teinud pakasega trenni, vaid mossitasid kodus ja tüütasid naist. Aga Piiat ja vanaisa külm ei seganud. Nad istusid köögis ja värvisid mune.
„Ja üldsegi, kes ütles, et mune värvitakse ainult lihavõtete ajal?” kostis vanaisa.
„Kas president?” küsis Piia.
„Ei, tema valvab, et ministrid vempe ei teeks. Viisteist kelmi, kõik hauvad pahandusi.” Vanaisa ajas keele suust välja ja maalis munale konna. See tuli natuke peaministri nägu.
Teised kirjutavad:
Lugemissoovituse blog
Lugege kaht esimest peatükki
Intervjuu autoriga
neljapäev, 26. detsember 2019
Delia Owens "Kus laulavad langustid"
Noh, mõtlesin, kõik see läheb ju tõlkes kenasti kaduma. Ilmselt pahandaks iga võrokene, kui Võrumaal toimuvas romaanis räägiksid tegelased äkki näiteks Hiiu murrakus, aga ükski välismaalane ei teeks mitte mingi vahet. Julgen arvata, et enamik Eesti lugejatest ei tea Põhja-Carolina elu-olust eelmise sajandi 50ndatel mitte kõige vähematki, siis on Delia Owensi pakutav meile täiesti autentne. Nii et võis lugema asuda küll.
Üle pika aja ei pidanud ma kusagil kolmandiku peal lugemist katkestama ja vaatama tiitellehe pöördelt, kas raamatul ikka toimetaja on. Enamasti on. Ja siis imestama, et mida ta ometi tegi, kui täiesti silmnähtavaid apse pole suutnud korda teha. Seda on kahjuks viimaste lugemiste ajal liigagi tihti ette tulnud. Tõtt-öelda ma ikka vaatasin seekord ka (tõlkija Bibi Raid, toimetaja René Tendermann), aga selleks, et keda kiita suurepärase tõlke eest, millele ei olnud kohe mitte midagi ette heita.
Kya Clarke on sündinud padural ja peab juba alates kuuendast eluaastast peaaegu üksi hakkama saama. Ta elab ihuüksi oma majakeses ja kuigi ta saab mõnedelt inimestelt veidi abi, siis lähedalasuva linnakese elanike silmis on ta täielik rämps, kellest tuleb kauge kaarega mööda käia. Nii õpib ta ennast inimeste eest peitma ja suhtlema hoopis lindudega. Lõpuks lähevad asjad nii, nagu nad ikka lähevad, kui noored mehed ja naised kokku saavad. Aga lapsepõlves kogetu mõjutab meid ikka edasi.
"Kus laulavad langustid" peaks sobima laiale lugejaskonnale. Siin on mõrvalugu, kohtuprotsessi kirjeldus, palju kaunist loodust, täiskasvanuks saamise lugu ja muidugi armastuslugu. Et nagu igaühele midagi. Aga see ei ole hoiatusena mõeldud, siin teoses on eri osad orgaaniliselt seotud ja üks ei domineeri teise üle. Tegevuse ebausutavuse koha pealt võiks muidugi mõndagi öelda, aga kuulge, tegemist on ilukirjandusega, pealegi ei ole see siin raamatus peamine. Delia Owens on zooloog ja teoses on palju imelist, väga usutavat loodust. Ja see kõik on nii kaunilt kirja pandud. Alustuseks kohtusin sellise sõnaga nagu "padur". Padura kohta võib öelda ka "lodu" või "marš", aga need ei kõla pooltki nii kenasti. Ja siis meenus veel "polder", mis, tuleb välja, on padur pärast kuivendamist. Nii palju uusi sõnu!
"Kus laulavad langustid" on üks ütlemata ilus raamat, ilusas eesti keeles, täis kaunist loodust ja usku, et kuigi me ei saa oma minevikku enda küljest maha raputada, on asju, mida on siiski võimalik selja taha jätta.
Tõlkinud Bibi Raid
Teised kirjutavad:
Loe katkendit
Mariann
Sehkendamine
Manni lugemisblogi
laupäev, 30. november 2019
Winifred Watson “Preili Pettigrew' võrratu päev”
40aastane preili Pettigrew otsib meeleheitlikult koduõpetajana tööd. Korteriperemees ähvardab ta välja tõsta, kui ta kohe üüri ära ei maksa. Kui tööbüroos aadressid segi aetakse, satub ta noore lauljanna koju, kus talle ootamatult hoopis teistsugune maailm avaneb. Miss LaFosse on kimpus kahe armukesega, juuakse alkoholi, suitsetatakse ja tarvitatakse koguni narkootikume. Preili Pettigrew on šokeeritud, aga ka põnevil.
Ta kistakse suurilmadaamide ja nende kavaleride suhetepuntrasse ning lahti läheb seiklus, millest ta siiani unistadagi ei olnud osanud. Kogu tegevus toimub ühe ööpäeva jooksul, nii et see on üsna kiire tempoga lugu. Aga see-eest oi kui võluv.
Selgub, et meis kõigis on peidus varjatud võimeid ja igaüks väärib veidike õnne, olgu see või ainult üheks ööpäevaks.
kolmapäev, 20. november 2019
Naomi Novik “Välja juuritud”
Naomi Noviku “Välja juuritud” on fantaasiaromaan, mis põhineb slaavi mütoloogial. Ehk on see raamat sobivam nooremapoolsemale lugejale, aga kindlasti kõigile, kes armastavad muinasjutte. Minule igatahes sobis väga hästi ja üle pika aja hoidis just see raamat mind öösiti üleval ega lasknud õigel ajal magama minema. Novik on originaalsel moel seganud slaavi mütoloogia nõiakunsti ja keskaegsete kuningate omavaheliste võitlustega.Külatüdruk Agnieszka satub võluri nimega Lohe õpilaseks ja avastab endas nõiavõimed. Võlur kaitseb inimesi metsa eest. Romaani kõige põnevam tegelane ongi mets – selles mitte ei ela kurjad olendid, vaid mets ise ongi kurjus. Võluri ja Agnieszka omavahelised suhted meenutasid mulle Diana Wynne Jonesi "Howli liikuvat kindlust" ja ma pole ainuke, nagu internetist avastasin. Aga õnneks ei ole see romaani kandev telg, sest kurjus, millega võidelda, liigub muudkui lähemale ning Agnieszka ja võlur peavad viimase välja panema. Kuid valitseja lossis käivad intriigid omasoodu. Nii et võidelda tuleb mitte ainult kurjusejõudude, vaid ka inimestega.
Siin on kuhjaga võitlusi ja nõiasõnu, kapaga huumorit, pisut armastust ja kõvasti mõnusat – ja sünget – müstikat. Originaalne, kaasakiskuv, põnev. Ja kui keegi kaanepildi järgi mida arvab, siis kindlasti ei ole see mingi noorte tüdrukute eneseavastamislugu.
Tõlkinud Epp Aareleid
Teised kirjutavad:
Lugemissoovituse blog
Lugemiselamused
Raamatumoori blogi
Raamatuid siit ja sealt
Lugemine on põgenemine...
Vahel ma kirjutan ka
Loterii
Postimees Raamatud
Reaktor
Ulmekirjanduse baas
Sõber Raamat
esmaspäev, 11. november 2019
Juliane Koepcke "Kui ma taevast kukkusin"
Saksa bioloogide laps Juliane sündis ja kasvas üle Peruus. Kaks aastat elas ta keset Amazonase džunglit, kus tema vanemad uurimistööd tegid.
Saatuslikul 1971. aasta 24. detsembril astus 17-aastane Juliane koos emaga Lansa lennuki pardale, et jõuda kiiremini jõuludeks isa juurde, kes neid nende vihmametsa kodus ootas. Sõit Limast Pucallpasse pidi võtma vaid tunni. Lennuk sõitis äikesetormi, purunes ja kukkus keset vihmametsa alla.
Ainukesena jäi ellu Juliane, kes liikus üksteist päeva mööda jõge, söögiks vaid pakk kummikomme. Bioloogide lapsena teadis ta vihmametsast piisavalt ega kartnud seda. Samas on seal ohte ja ebameeldivusi piisavalt ja need ei ole mitte verejanulised jaaguarid ja kaimanid, vaid pigem maod ja putukad. Öösel piinasid teda sääsed, kärbsed munesid tema haavadesse, kus neist vaglad arenesid, vihma käes oli külm ja päeval kõrvetas päike ta selja katki. Aga elutahe oli nii suur, et päev-päevalt liikus ta siiski edasi, kuni jõudiski lõpuks inimesteni.
Lennuki allakukkumise ja Juliane pääsemise lugu võtab niigi õhukesest raamatust vaid osa. Ta kirjeldab siiski üksikasjalikult, mida ta nägi ja tundis ning lükkab ümber hulga valearvamusi, mis sellest ajast on tema kohta maailmas laiali pääsenud. Mismoodi üldse on võimalik kolme kilomeetri kõrguselt metsa kukkudes ellu jääda? Ja arvestades asjaolusid nii väikeste vigastustega?
Meedia suhtes on autor väga kriitiline. Juba päris alguses piirasid ajakirjanikud teda nii päeval kui ka öösel ega andnud rahu ka tükk aega pärast õnnetust. Kuna nad tema enda käest algul liiga palju teada ei saanud, siis kirjutasid ajakirjanikud seda, mis nende arvates paremini müüs. Nii juhtuski, et Koepcke vältis igasugust meediat pikki aastaid, kuni lõpuks andis 1998. aastal nõusoleku Werner Herzogile temast dokumentaalfilm teha ja alles 40 aastat pärast õnnetust pani oma loo ise kirja. Mingil hetkel tekkis kuulujutt, et Juliane Koepcke on USAs surma saanud ja nii pidi ta ükskord lausa passi näitama, sest inimesed ei uskunud, et ta elus võib olla. Jah, kui meedias midagi kirjutatakse, siis nii see ju on ja isegi elusa inimesega kohtumine ei pane meelt muutma.
Ta kirjeldab raamatus oma üleskasvamist Peruus ja suure soojusega kirjutab oma vanematest, kes olid pühendunud teineteisele ja loodusele. Jutustus isast, kes 1946. aastal jalgsi Saksamaalt Peruusse kõndis, vääriks lausa omaette raamatut. Isa teekond võttis sõjast laastatud Euroopas terve aasta ja kui ta lõpuks laevaga Brasiiliasse jõudis, kulus teine veel, et kontinendi teisele küljele saada. Pole ime, kust tütar oma tahtejõu sai.
Pärast õnnetust läks elu edasi, kuigi nüüd juba ilma emata. Koepckest sai samuti bioloog ja ta on pühendunud oma vanemate alustatud looduskaitsetegevuste edasiviimisele. Mis ei ole Peruu bürokraatiat arvestades kuigi lihtne. Aga lootus ei kustu.
Seega ei ole see raamat vaid üks lennuõnnetusest õnneliku pääsemise lugu. See räägib Peruu loodusest ja inimestest, looduse kaitsest, meedia halastamatusest. See räägib süütundest ja leinaga hakkamasaamisest, kõigest hoolimata eluga edasi minemisest.
Algul viidatud Itaalia autori filmi suhtes on autor üsnagi kriitiline, kuigi laias laastus annab see loo edasi. Selles kasutati isegi samu inimesi, kellega ta päriselt oma pääsemise ajal kokku puutus. Film on muide Youtube'is täiesti saadaval, otsingufraasiga "Juliane Koepcke vesves LANSA Flight 508", samuti leidub seal Werner Herzogi tehtud dokumentaalfilm "Wings of Hope". Sellest kirjutab Kopecke hoopis soojemate tunnetega.
Tõlkinud Lauri Liiders
Teised kirjutavad:
Lugemispäevik
pühapäev, 13. oktoober 2019
Villu Zirnask "Eesti panganduse ja kindlustuse 100 aastat"
Eestlaste esimese päris oma panga rajamiseni jõuti 1902. aastal Tartus, kui asutati Eesti Laenu Hoiu-Ühisus. Täielikult Eesti kapitalil põhinev kindlustusselts sündis samuti Tartus – 1907. aastal rajati Eesti Vastastikune Tulekinnituse Selts.
Esimese Eesti Vabariigi ajal arenesid pangandus ja kindlustus edasi, kuigi algus oli segane ja vaevaline. Eesti Pank asutati 24. veebruaril 1919. aastal ja esialgu tegutses see laialdaselt ka tavalise pangana. Puudutatakse ka kullaäri Nõukogude Venemaaga, pankrotte ja skandaale.
Okupatsioonide ajale pühendab Zirnask vaid paarkümmend lehekülge, aga ega sellest ajast väga palju kirjutada ju pole. Suurema osa nõukogude ajast tegutses Eestis kolm panka – NSV Liidu Riigipank, NSV Liidu Ehituspank ja Riiklikud Tööhoiukassad ning kindlustust pakkus Eesti Riiklik Kindlustus.
Üle poole raamatust käsitleb uut iseseisvusaega. See on muidugi kõige põnevam osa, sest seda aega paljud juba mäletavad. Tartu Kommertspank, Sotsiaalpank, Põhja-Eesti Aktsiapank, Eesti Maapank – nende 90ndatel kokkuvarisemise mõju ulatub veel siiamaani.
Nuriseda tahan selle üle, et kindlustusest oli väga vähe juttu. Selge see, et võrreldes pankadega ei ole see pooltki nii põnev teema, aga pealkirjas oli ju lubatud. Zirnask vabandab lõppsõnas, et kuigi uuel iseseisvusajal on kindlustusalal toimunud küll hulgaliselt seltside liitumisi ja omanikevahetusi, konkurentsivõtluse õhinas on ette tulnud ülepingutamist, isegi mõned pankrotid, aga pangandusega võrreldavaid draamasid pole kindlustuses seni ette tulnud (lk 193). Kui Peeter Raidla "Tagasi vanasse maailma" välja jätta, siis ei ole Eesti kindlustuse ajaloost ju mitte ühtegi raamatut kirjutatud. Ma ei tea, ehk pakub väike ülevaade Eesti kindlustusfirmadest ja nende ühinemistest-omanikest tõepoolest huvi ainult minusugustele. Olen laias laastus poole oma tööelust töötanud panganduses ja teise poole kindlustuses ja tahtsin tõesti sellest raamatust rohkem just kindlustuse kohta teada saada.
Ka raamatus pikalt käsitletud Hoiupanga Daiwa-afääri ja sellel järgnenud ühinemise ajal Hansapangaga töötasin Hoiupangas. Mida Zirnask ei maini, on nende kahe panga täesti erinevad töökultuurid. Mäletan, kui tuli uudis ühinemise kohta, valitses majas leinameeleolu. Siis teatati, et ühinemist ikka ei tule. Kõik rõõmustasid. Varsti aga selgus, et me siiski polnud pääsenud. Ma ei tea, mida Hansapanga töötajad tol ajal mõtlesid, aga arvata on, et ka nemad selle ühinemise üle ei rõõmustanud.
Samal ajal ühinesid ka Tallinna Pank ja Ühispank. Pärast ühinemise väljakuulutamist kästi töötajatel telefonile vastata: "Hansa-Hoiu ühinenud pank". Kiiruga öeldes kõlas see rohkem nagu "Hansa-Hoiu-Ühispank" ja kliendid ei saanud üldse aru, kuhu nad helistavad. Mõni lõpetas viisakalt kõne: "Vabandust, ma vist eksisin numbriga, Ühispanka ma küll ei tahtnud."
Tänan raamatu eest Postimehe kirjastust.
reede, 19. juuli 2019
Cornelius Hasselblatt "Eesti kirjanduse 100 aastat"
Selge see, et 214 leheküljele ei ole võimalik mahutada kogu eesti kirjanike leksikoni, aga mulle tundus autorite valik väheke subjektiivne. Või noh, kui järele mõelda, siis teisiti ei oleks saanud seda raamatut kirjutadagi. See peabki subjektiivne olema. Aga lubage mulle siiski väikene torin.
Kui autor on eesmärgiks võtnud anda ülevaade kirjandusrühmitustest ja autoritest, kes eesti kirjandust edasi kandsid või miskitpidi muutsid, siis just uuemast ajast jäid mõned minu arvates olulised asjad märkimata. Näiteks Petronede "Minu ..." sari lõi aluse praeguseni kestvale reisi- ja elamisraamatute buumile. Mihkel Raua "Musta pori näkku" aga oli esimene rock'n'roll teos, millel olid ka muljetavaldavad müüginumbrid. Või ei ole need piisavalt "kirjandus"? Kui me räägime eesti kirjandusest laiemalt, ja Hasselblatt seda kindlasti teeb, siis igal juhul kuuluvad ka sellised teosed eesti kirjandust mõjutanud teoste hulka. See ei ole küll ilukirjandus, aga ometi pälvisid äramärkimist Valdur Mikita ja Tõnu Õnnepalu, kes ka rangelt võttes ilukirjandust ei kirjuta. Kuigi nad mõlemad kirjutavad muidugi väga ilusalt.
Kes siis on Hasselblatti järgi viimase saja aasta kõige olulisemad eesti kirjanikud? Kui võtta aluseks raamatus äramainimiste hulk, siis järgmised nimed:
Aadu Hint, Bernard Kangro, Jaan Kaplinski, Jaan Kross, Viivi Luik, Karl Ristikivi, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Johannes Semper, Gustav Suits, A. H. Tammsaare, Mats Traat, Friedebert Tuglas, Marie Under, Mati Unt, Arvo Valton, Henrik Visnapuu.
Päris huvitav nimekiri, kas pole.
Viivi Luigele on pühendatud koguni eraldi peatükk ("Pöördeline 1985. aasta"). Siis ilmus tema "Seitsmes rahukevad". Luige teine romaan, "Ajaloo ilu" ilmus 1991. aastal, mõni nädal pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Need kaks romaani tähistavad oma nimetamisväärsete ilmumisaegade ja mitte vähem märkimisväärsete teemade tõttu hästi eesti kirjanduse riikliku lõa otsas talutamise lõppu. (lk 166)
Lastekirjandust käsitleb Hasselblatt eraldi ja lühidalt alles teose lõpuotsas ja žanrikirjandusest (ulme, fantaasia, krimi) toob välja vaid mõned autorid. Neist mõlemast saaks kindlasti kirjutada eraldi vähemalt sama paksu raamatu, nii et sellekohane kriitika, mis kõik seal oleks veel võinud olla, on esiteks igal lugejal erinev ja teiseks, arvestades teose formaati, ka pisut ülekohtune.
Lk 218 toob autor välja, et 1638-2000 ilmus Eestis 4132 luulekogu 933 autorilt. Ainult 20. sajandi viimasel kümnendil on debüteerinud üle 200 luuletaja. See on muljetavaldav hulk ja ainuüksi luulet.
Eesti kirjandusse kuulub loomulikult ka paguluses kirjutatu, selle kohta on eraldi peatükk.
Raamatu lõpuots on pisut eklektiline, mis on ilmselt paratamatu, kuna ka uuema aja kirjanduselu just selline on, killustunud ja laialivalguv. Viimasele peatükile, mis tegeleb aastatega 2008-2017, on ta pannud tabava pealkirja "Lugeja uppumine".
Mulle tundub, et oli väga õige, et selle raamatu kirjutas välismaalane. Olgugi et estofiil, vaatab sakslane Hasselblatt siia veidi teistsuguse pilguga. Nii rehabiliteerib ta paljud omal ajal punaseks tembeldatud autorid. Tuleb välja, et Aadu Hint, Erni Krusten ja Rudolf Sirge kirjutasid teoseid, mis oma olemuselt olid siiski vana realism, mis oli 19. sajandi lõpust alates eesti kirjanduses kanda kinnitanud ning mida mõni autor siin-seal katsus sotsialistlikuks võõbata. Sest aeg-ajalt paatosega liialdamine või punaste pritsmetega ülevõõpamine ei tee sellest veel sotsialistlikku realismi. (lk 107)
Igatahes oli teost huvitav lugeda. See ei olnud mingi kuiv nimede, kuupäevade ja teoste rida ning hoolimata väikesest mahust kirjeldas ja tutvustas autor aukartustäratavat hulka autoreid ja teoseid. Siin on väikesi tekstinäiteid ja hulk fotosid. Kõigile, kes ei jaksa sama autori poolt kirjutatud "Eesti kirjanduse ajalugu" läbi lugeda, annab see väike raamat hea ülevaate eesti kirjandusest, toob välja olulisemad autorid, teosed ja ajaloolised sõlmpunktid. Informatiivsusele lisaks on teost aga ka lihtsalt hea lugeda.
Tänan Postimehe kirjastust raamatu eest.
esmaspäev, 4. veebruar 2019
Daniel Galera "Verest nõretav habe"
See on kulgemise raamat, nimetu peategelane veedab koos oma surnud isa koeraga päevi mere ääres, naised tulevad ja lähevad, päevad veerevad ja isegi pikem seiklus metsas, kus ta peaaegu elukesest ilma pidi jääma, ei muuda teose aeglast rütmi. Kui raamatu viimane lause oli kõlanud, siis mõtlesin, et mis mõttes – kas see oli siis kõik? Aga kus on lõpp? Lugesin viimase peatüki uuesti läbi ja selgus, et Galera on väga kavalalt kogu raamatu võtme päris viimasele leheküljele jätnud. Hea.
Tõlkinud Mele Pesti
Teised kirjutavad:
Katkend
Tõlkija intervjuu autoriga
Loterii
teisipäev, 1. jaanuar 2019
Loetud raamatute nimekiri: 2019
- Mats Traat, Irdinimene. Türgi oad
- Stephen King, On Writing (e)
- Jessica Fellowes, Mitfordide mõrvalood (audio)
- Valentine Nõlvak, Ellujääja (audio)
- Hendrik Groen, Salapäevik (audio)
- Hendrik Groen, Kuniks elu (audio)
- Tom Watkins, Lemmikloomadetektiiv (audio)
- Veronica Henry, Kuidas leida armastust raamatupoes (audio)
- Elin Toona, Mihkel, muuseas (audio)
- Genevieve Cogman, Nähtamatu raamatukogu (audio)
- Jonas Jonasson, Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju (audio)
- Anders Hansen, Tugev aju (audio)
- Urmas Vadi, Neverland (audio)
- Raul Sulbi (koost.), Hirmu ja õuduse jutud II (audio)
- Kadri Mölder, Kui aju puhkab (audio)
- Andrzej Sapkowski, Haldjate veri (audio)
- Mia Kankimäki, Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma (audio)
- Steven Brust, Jhereg (audio)
- Steven Brust, Taltos (audio)
- Steven Brust, Yendi (audio)
- Steven Brust, Draakon (audio)
- Heli Künnapas, Rikaste inimeste 30 harjumust (audio)
- Erling Kagge, Vaikus müraajastul (audio)
- Colette, Vagabund
- Lawrence Durrell, Rhodose Venuse peegeldused (audio)
- Mary S. Lovell, Mitfordi tüdrukud
- Roger Zelazny, Valguse isand
- Mathura, Guatemala, Maa hing
- Aimée ja Vladimir Beekman, Euroopa ristteedel
- Paul Richardson, Hiline õhtusöök Hispaanias
- Naomi Novik, Välja juuritud
- Fredrik Backman, Britt-Marie oli siin (audio)
- Andrus Kivirähk, Kaka ja kevad (audio)
- Cornelius Hasselblatt, Eesti kirjanduse 100 aastat
- Jasper Fforde, Eyre'i juhtum
- Eden Robinson, Ahvirannik
- Juan Rulfo, Pedro Páramo
- Erik Orgu, Elu ilma dieedita (audio)
- Annika Lõhmus, Passist reispassini (audio)
- Risto Järv, Metsavaimu heategu (audio)
- Robin Hobb, Shaman's Crossing (e)
- Robin Hobb, Forest Mage (e)
- Robin Hobb, Renegade's Magic (e)
- Andry Ervald, Unenäorong
- Tiit Aleksejev, Müürideta aed (audio)
- Jenny Jägerfeld, Superkoomik (audio)
- Carl Mothander, Parunid, eestlased ja enamlased
- Triinu Meres, Kuigi sa proovid olla hea (audio)
- Enn Vetemaa, Kalevipoja mälestused (audio)
- Nancy Mitford, Armastus külmas kliimas (audio)
- Villu Zirnask, Eesti panganduse ja kindlustuse 100 aastat
- Yuval Noah Harari, Homo Deus (audio)
- Roger Zelazny, Varjude Jack (audio)
- Hendrik Groen, Ela ja lase elada (audio)
- Kristiina Ehin, Paleontoloogi päevaraamat (audio)
- Justin Petrone, Peegelmees (audio)
- Jasper Fforde, Kadunud heasse raamatusse
- Linda Gaylard, Tee
- Anne Lange, Tõlkimine omas ajas
- Juliane Koepcke, Kuidas ma taevast kukkusin
- Anne Sverdrup-Thygeson, Putukate planeet (audio)
- Indrek Hargla, koostaja, Vinguv jalaluu
- Andrei Beljanin, Tsaar Gorohhi salajuurdlus (audio)
- Naomi Novik, Tema majesteedi lohe
- Carl Mothander, Rootsi kuninga valge laev
- Jean-Pierre Minaudier, Grammatika ülistus
- Hugh Lofting, Doktor Dolittle postkontor. Doktor Dolittle reisid
- Hugh Lofting, Doktor Dolittle, Doktor Dolittle'i tsirkus
- Delia Owens, Kus laulavad langustid
- Kairi Look, Piia Präänik ja bandiidid (e)
- Valdur Mikita, Mikita keeleaabits
- Hendrik Relve, Kiviaja puudutus
- Alberto Mussa, Qāfi mõistatus
- Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium
- Ursula Le Guin, Ilmajäetud (audio)
- Urmas Vadi, Elu mõttetusest (audio)
- Jessica Fellowes, Mitfordide mõrvalood. Särav noor surnu (audio)
- Thomas Mayne Reid, Oceola, Seminolide pealik
- Ain Kütt, Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood
- Gori, Knock-out. Karrikatuurid ja vested (audio)
- Mart Sander, Kõhedad muinaslood
esmaspäev, 12. november 2018
Margaret Atwood "Nõiasigidik"
Praegu tunnen, et müütidele ja muinasjuttudele tuleb veidikeseks ajaks joon alla tõmmata ja lugeda näiteks mõnda krimkat. Kuigi krimka tegelikult ei erine liiga palju muinasjutust. Aga tegelikult ma tean juba, mis järgmisena tuleb – Heiki Pärdi "Eesti argielu", sest selle laenasin oma sõbrannalt ja ei ole viisakas seda liiga kaua oma käes hoida. Kui järele mõelda, siis on see "Eesti vanarahva peldikuraamat" (nagu üks mu tuttav seda nimetas) ilmselt parim raamat maa peale tagasi tulekuks.
Aga kõigepealt tõmban siiski muinasjuttudele joone alla. Margaret Atwoodi "Nõiasigidik"on sarjast Hogart Shakespeare, kus tuntud kirjanikud Shakespeare'i tänapäevastavad. Margaret Atwood valis oma ümberjutustuseks "Tormi".
Kui raamatu lõpust originaali sünopsist lugesin, siis osutus see täiesti segaseks ja jaburaks. Ma olen "Tormi" ka teatris näinud, aga lühiülevaate alusel pole sellel näidendil küll saba ega sarvi. Nii et oli väga põnev teada saada, mida Atwood sellega teinud oli.
Atwood ei lähe Shakespeare'ist väga kaugele. Shakespeare'i näidendit lahatakse selles teoses risti ja põiki, nii et viimasel leheküljel on ka lugeja "Tormi" eri tõlgenduste ekspert. Asi on selles, et peategelane Felix töötab vanglas kirjanduse õpetajana ja lavastab seal koos vangidega "Tormi". Õppetundide osana arutavad nad tegelasi ja nende motiive üksipulgi.
Selle sarja puhul on süžee käik ja lõpplahendus ju ette teada, aga põnevust kruvib see, et ei ole võimalik teada, kuidas konkreetne autor oma loo lahendab. Äkki ta keerab ikkagi kõik pea peale ja õnnelikust lõpust saab midagi muud? Atwood hoiab pinget, sest asju, mis võivad selles loos viltu minna, on palju.
Näidendi läbiv teema on kättemaks. Kuidas inimene seda elus hoiab, hoolega tuld alla teeb ja õrnalt silitab. Tekkis seos Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdaniga", kuigi "Nõiasigidik" on loomulikult hoopis teistsugune teos kui Afanasjevi oma. Teose motoks on: "Kindel on see, et inimene, kes püüdleb kättemaksu, hoiab haljad omaenda haavad, mis muidu paraneksid ja saaksid terveks." (Sir Francis Bacon "Kättemaksust"). Jah, selline pikaajaline kättemaksu haudumine muudab ju inimest. Ja mis jääb järele siis, kui see ükskord täide on viidud? Suur tühi koht, mida on vaja uuesti täita, aga millega? Kuidas sellest eluga välja tulla?
Niisiis pani see raamat mind selliste asjade üle mõtlema, millest aga ei tohiks teha järeldust, et tegemist on sünge raamatuga. Kaugel sellest, "Nõiasigidik" on teravmeelne, põnev, kohati naljakas, samas tegeleb teemadega nagu üksildus ja petlikud illusioonid. Felixi enda elu on lahutamatult seotud Shakespeare'i "Tormiga", ta elab seda, ta lavastab seda ja see lavastab teda ennast.
Siin on lahedaid nükkeid, näiteks ei luba Felix kasutada oma õpilastel muid vandesõnu kui käsilolevast näidendist. Nii areneb vangide vahel hulganisti selliseid toredaid vestlusi:
"Sa oled üks va kuritõbine kommunist," ütleb MaoSilm.
"Keri sinna kohta, tähniline värdjas," sõnab Punane Koiott.
"Ei mingit hoorapoja ülbamist, me oleme meeskond," ütleb Koivamees.
(lk 145)
Lisaks on raamatus veel pisut tahtmatut koomikat kirjavigade näol, näiteks nuttis keegi luksudes valgesse taskurätikusse, mis oli suur nagu laudnina (lk 41).
Varem on selles sarjas eesti keeles ilmunud: Jeanette Wintersoni "Sel pikal ajal" (Talvemuinasjutt), Howard Jacobsoni "Shylock on mu nimi" (Veneetsia kaupmees) ja Anne Tyleri "Hapu tüdruk" (Tõrksa taltsutus).
Ja tulekul on veel "Othello" Tracy Chevalierilt, "Kuningas Lear" Edward St. Aubynilt ja "Macbeth" Jo Nesbolt. Loodan, et Varrak ikka jätkab selle sarja tõlkimist. Need tõotavad olla väga põnevad.
Teised kirjutavad:
Jaan Martinson
Sõber raamat
Linda Järve
esmaspäev, 3. september 2018
Fredrik Backman "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust"
Samas, ma ei oleks ise seda ilma soovituseta kätte võtnud. Peategelane on varsti kaheksa-aastaseks saav Elsa, kellel on üsnagi ekstsentriline vanaema. Kõlab nagu mingi lasteraamat. Aga lasteraamat see ei ole, kuigi siin räägitakse ka muinasjutte. Lapsest peategelane, iseäranis selline, kelle vanaema nimetab valesid "tõe teisteks versioonideks" ja kes murrab koos lapselapsega kell üks öösel loomaaeda sisse, annab võimaluse rääkida maailma kurjadest ja õudsetest asjadest viisil, mis on ühteaegu väga naljakas ja väga hirmus, aga samas on raamatu toon soe ja lõpp lootustandev.
Ma ei tahagi rohkem midagi sisu kohta öelda, sest kõige toredam on seda ise avastada.
Tõlkinud Ene Mäe
Teised kirjutavad:
Istu mu pingile...
Loetu kaja
Tuuli ja Marta jutunurk
Lugemiselamused
Triinu raamatublogi
Vahel ma kirjutan ka
EPL
Heleni kirjanurk
Manni lugemisblogi
raamatumuljete kodu
Loterii
reede, 24. august 2018
Lõuna-Ameerika reisiraamatud
Teiste riikide ilukirjandus on suurepärane viis kohalikust kultuurist ja vaimulaadist arusaamiseks. Aga kui tahta midagi konkreetsemat ja ülevaatlikumat, siis aitavad kaasaaegsed reisiraamatud. Olen neid viimastel kuudel lugenud/kuulanud terve posu ja püüan väikese ülevaate anda.
Ses mõttes on reisikirjandus väga tänuväärne, et näitab meile väga erinevate inimeste maailma. Ega ma muidu ei oleks huvitunud vahetusõpilase tegemistest (Liisi Lõo "Minu Tšiili") või pensionärist ameeriklase omadest (Lynnwood Leroy Coppedge "Days and Dazed in Peru") või hoopis jalgpallimaailmast (Malle Koido "Minu Rio de Janeiro"). Kaks raamatut on kirjutanud noored lastega tegelevad vabatahtlikud/maailmaparandajad (Liis Kängsepp "Minu Argentina" ja Mirjam Johannes "Minu Toba") ja siis kõiksugu muid karvaseid ja sulelisi, nagu ümbermaailmareisi tegev viiekümnendates naine (Inga Kuusik "Maailm on lõputa"), ameeriklane, kes tahab Hiram Binghami jälgedes jala Machu Picchule jõuda (Mark Adams "Turn Right at Machu Picchu"), Saksa vanamees, kes sõidab ihuüksi jalgrattal üle Andide (Christian E. Hannig "Kondori tiibade all"), kaks liblikauurijat ja -püüdjat vihmametsas (Pille Gerhold "Minu Brasiilia" ja Sergei Põlme "Minu Prantsuse Guajaana") ja last but not least, telestaar koos zooloogiga, kes rändavad mööda maailma ohustatud loomade otsinguil (Mark Carwardine "Viimane võimalus näha"). Kõigi ühine joon on see, et nad on mingil ajal kusagil Lõuna-Ameerikas.
Ja mida ma siis kõigist neist raamatutest olen teada saanud? Tegelikult mitte just liiga palju sellist, millest enne ei teadnud. Muidugi on huvitav lugeda elust kusagil, kuhu ma ise vaevalt satun, nagu vihmametsa liblikaid püüdma, Andidesse jalgrattaga sõitma või vahetusõpilaseks. Aga päris praktilise teabega on ikka nii, et seda tuleb siiski pigem inimeste käest otse või internetist otsida või siis Lonely Planetist. Sellised raamatud ongi pigem selle raskestisõnastatava tunnetuse saamiseks. Mille puhul mulle tegelikult tundub, et seda on paremini võimalik leida hoopis ilukirjandusest.
Hästi lühidalt sain teada järgmist: Lõuna-Ameerikas on väga suured käärid inimeste elatustasemes. On superrikkaid ja supervaeseid. Selline kihistumine toob kaasa suurenenud kuritegevuse, sest noh, sul on ju raha omale uus mobiiltelefon osta, aga minul mitte. Oma asjadel tuleb igal hetkel silm peal hoida, sest kõik, mis ei ole sinu otseses valduses, võib järgmisel hetkel kuuluda kellelegi teisele. Narkootikumid on teema. Kokaleht ei ole narkootikum. Inimesed on enamasti sõbralikud ja lahked, aga turistilt üritatakse ikkagi natuke rohkem ära võtta kui vaja oleks. Boliivia on väga odav. Aeg on suhteline. Harva juhtub midagi kindlaksmääratud ajal. Ühistransport tihtipeale vana ja logu. Loodus on imeline ja esindatud on enam-vähem kõik, mida maailmas pakkuda on: värvilised mäed, vulkaanid, džungel, ookean, imelised kosed, liustikud, linnud ja loomad.Millest ma veel aru sain, on see, et Petrone Prindi Minu-sarja raamatud ei ole reisiraamatud. Need on elamise raamatud. Nende autorid elavad võõras kultuurikontekstis lühemat või pikemat aega ja kirjeldavad oma igapäevast elu oma kirjutamisoskuste kohaselt. Selle elu hulka kuuluvad enamasti kultuurikonfliktid, imestamine kohalike imelike kommete ja käitumise üle ning palju isiklikke suhteid. Ja kuigi reisihuviline saab neist raamatutest pisut midagi kõrva taha panna, siis reisile minemise koha pealt neist suurt abi ei ole. On mõned erandid, kus on raamatu lõpus eraldi peatükk ka turistile (näiteks "Minu Kreeka" ja "Minu Amsterdam").
Lugemissoovituse annaksin kindlasti Ave Ungro "Minu Kolumbiale". Siin oli elu ja draamat. Autor sukeldus pea ees kohalikku ellu ja portreteerib väga huvitavalt kohalikke inimesi.
Teiste Minu-sarja raamatutega kippus vahel igavaks kätte minema. Käid küll iga päev slummis lastega mängimas, aga terve raamatu jaoks jääb põnevusest väheks. Sergei Põlme "Minu Prantsuse Guajaana" võlus oma eksootilise asukohaga – kämping keset vihmametsa, kust autor 11 kuu jooksul hulka metsaretki ette võttis, seda lisaks igaöisele liblikate ja muude putukate püüdmisele. Ka tema kirjeldab kohalikke päris huvitavalt. Selles raamatus on peategelaseks loodus.
Ka Liina Oru "Minu Surinames" oli loodus väga olulisel kohal. Mulle meeldis, et ta ei kirjeldanud ainult oma linnaelu, vaid selleks, et päriselt kohalikust elust osa saada, käis ka Suriname väikestes külades, ja mitte vaid turistina, vaid elas kohapeal ka pikemalt. Niimoodi on võimalik saada kohalikku ellu palju sügavam sissevaade, kui vaid kiirelt läbi sõites. Sellest raamatust sai teada, kuidas tuleb käituda kuumas kliimas (Suriname on suuremalt jaolt vihmamets). Nagu kohalikud – aeglaselt. Algul tundus autorile eestlasele tüüpiliselt, et kohalikud on laisad ja ei tee suurt midagi peale päevade kaupa toolil istumise ja aeglaselt ringi loivamise. Pikapeale selgus, et tegelikult on see viis kuumas kliimas ellujäämiseks ja millegi ära tegemiseks, kiirustades ei juhtu muud, kui et oled ruttu võhmal ja lõppkokkuvõttes ei suudagi millegagi hakkama saada. Isegi eestlane suutis sellise elustiili lõpuks omaks võtta.Maailma kõige igavama raamatu tiitli saab minult aga küll Lynnwood Leroy Coppedge, kelle "Days and Dazed in Peru" on päevaraamat, kuhu autor aasta jooksul pani iga päev kirja, kuidas ta Peruus elas. Sellises korralikus koolikirjandi stiilis. (Sun 26 Jul: We turn off our computers and go to sleep at one thirty and are up and seven. After desayuno and after Yobani leaves for a day with her sister we check online ...) Sain selle küll lõpuks läbi loetud, lootuses midagi kohalike inimeste ja tavade kohta teada saada, aga seda vähest oleks palju lühemalt kirja panna saanud.
Inga Kuusiku "Maailm on lõputa" on samuti päevik, mis eriti alguses üsna tuim oli. Aga raamatu edenedes autor avaneb ja lõpupoole on elu-olu ja reiside kirjeldused juba täitsa toredad lugeda. Autor reisis kaheksa kuu jooksul ümber maailma, mis tähendas tegelikult enamikust paikadest päris kiiret läbijooksmist. Puudust tundsin kohalike inimeste ja nendega suhtlemise kirjeldamisest. Autor rõhub pigem ikka kohtadele ja vaatamisväärsustele. Neid muidugi nii pika reisi korral jagub.
Liis Kängsepa raamatus "Mina, vandersell" on just sellist kohalikega suhtlemist ja dialooge palju, mis paneb raamatu palju rohkem elama. Tema rändas ka mitu kuud, aga ainult Lõuna-Ameerikas. Mulle see raamat väga meeldis. Rikkalik sõnavara, dialoogid, kohalik elu. Kohe alguses on peatükk sellest, kuidas rumal gringo saab alati petta koos kõiksugu näidetega, kuidas kedagi oli röövitud või kuidas asjad ei läinud nii nagu lubatud. Ei olnud alustuseks just kõige julgustavam. Ja millest Kängsepp veel kirjutab, on reisiväsimus. Ma imestasin, et Inga Kuusik seda oma raamatus kordagi ei maini. Sest kui sa oled kuude kaupa pidevalt liikumises, pead igal teisel õhtul taas kogu oma maise varanduse seljakotti pakkima, kui sul pole kunagi oma isiklikku ruumi ega riidekappi, siis ühel hetkel saab sellest kõigest oksendamiseni küllalt.Kängsepp sõnastab oma raamatus väga kenasti midagi, mida ka ise olen mõelnud.
Millegipärast arvatakse tihti, et seljakoti selga võtmine või teise riiki kolimine on julgustükk, milleks suuremal osal inimestel piisavalt söakust pole.
...
"Kus see julgus siin on?" ei saa ma viimasel ajal enam hästi aru. "Minu meelest on palju suurem julgus võtta koos kellegagi 30-aastane majalaen ja saada kolm last."
"Ma ikkagi arvan, et sa oled julge," on üks minu hea sõber siiski veendunud. "Enamus inimesi ei söanda kunagi oma unistusi jahtida. Palju lihtsam on mööda stereotüüpset rada käia, et oma eluga kuidagi hakkama saada. Aga sina oled teistsugune."
Võib-olla on sellel sõbral õigus, ehk olengi keskmise inimesega võrreldes uljam. Aga igal mündil on kaks poolt. Rändurid ei arva, et seljakoti selga võtmine on tohutu julgus, see on lihtsalt midagi, mida nad teha tahavad. Tihtipeale ei taha me seda endale küll tunnistada, aga meid seob ühine joon – me põgeneme millegi eest. (lk 31)See on nii täpselt öeldud ja on kõigi nende loetud raamatute läbiv joon. Nende autorid on julgenud oma unistusi ellu viia, nad on teinud raske otsuse olemasolev maha jätta ja pea ees tundmatusse hüpata.
Aga kõige suurema elamuse reisiraamatute hulgast pakkus mulle Christian E. Hannigi "Kondori tiibade all". Sakslasest autor sõitis üksi jalgrattaga üle Andide. Ta alustas oma teekonda Boliiviast ja eesmärgiks oli Lima Peruus. Jalgrattaga mööda kõrvalisi teid sõites on võimalik näha seda tegelikku elu, mis turistidel nägemata jääb. Ja tegelik elu on Altiplanol karm. Vaenulik kliima, ääretu vaesus, valitsustepoolne hoolimatus. Kohe alguses satub ta revolvritoru ette, kui ta koos väikese reisigrupiga Boliivia soolaväljadel kogemata salakaubavedajate teele ette jääb. Seejärel aga algavad Boliivias külaelanike meeleavaldused, mis tähendab teeblokaade. Ka see on ohtlik, sest vihased elanikud ei ole just vaimustatud kellegi läbilaskmisest. Aga autor on juba vanem kogenud mees ja oskab valida õige käitumisviisi, nii ta saab siiski kõigist teesulgudest lõpuks mööda ja jõuab Peruu piiri äärde. Ta ööbib tihtipeale pisikestes külades, kuhu mõnesse ei ole varem sattunud ühtegi välismaalast. Elektrit neis ei ole, toit on lihtne ja odav, kogu töö tehakse käsitsi iidsetest aegadest pärinevate tööriistadega.Teose meeleolu on melanhoolne, tuleb see autori iseloomust või teda ümbritsevast maastikust või ehk hoopis sellest tõelusest, mida ta ümberringi nägi. Autori pilk on terav ja ta oskab tabada tähenduslikke hetki ja olukordi. Kahjuks ei ole tõlget üldse toimetatud. Toimetaja nime raamatus ei ole, aga isegi tõlkija pole oma esimese korraga kirjapandut üle lugenud. Ja kogu raamat oli nii viletsas liimköites, et kippus vägisi laiali lagunema.
Üks hoopis teistmoodi reisiraamat on Mark Carwardine'i "Viimane võimalus näha". Zooloog Mark Carwardine sõidab koos kuulsa telesaatejuhi Stephen Fry'ga mööda maailma ja otsib ohustatud loomi. Kakskümmend aastat tagasi sõitis Mark koos kirjanik Douglas Adamsiga ringi ja nüüd teeb ta seda taas koos Stephen Fry ja BBC võttegrupiga. Carwardine kirjutab väga mõnusa huumoriga ja Fry on muidugi selline sell, kellest ei ole keeruline naljakaid lugusid välja võluda.Panen siia ka nimekirja kõigist reisiraamatutest, millest ülalpool juttu.
- Mark Adams, Turn Right at Machu Picchu
- Mark Carwardine, Viimane võimalus näha
- Ave Ungro, Minu Kolumbia
- Pille Gerhold, Minu Brasiilia
- Mirjam Johannes, Minu Toba
- Lynnwood Leroy Coppedge, Days and Dazed in Peru
- Liis Kängsepp, Mina, vandersell
- Sergei Põlme, Minu Prantsuse Guajaana
- Inga Kuusik, Maailm on lõputa
- Liis Kängsepp, Minu Argentina
- Liisi Lõo, Minu Tšiili
- Christian E. Hannig, Kondori tiibade all
- Liina Org, Minu Suriname
- Malle Koido, Minu Rio de Janeiro
Lisaks olen varem kirjutanud samuti Lõuna-Ameerikas ringi rännanud Ivo Tšetõrkini "Minu Amazonasest" ja Tiit Pruuli "Minu Maailmast".
reede, 17. august 2018
Burkhard Schröder "Konkistadoorid"
Seltskond Saksimaa kaevureid on koos peredega meelitatud pikale ohtlikule merereisile uuele maale, kus neile tööd, maad ja head palka lubatakse. Kohale jõudes selgub, et tööd ja palka ei paista eriti kusagilt. Nii otsustavad mõned, et niisma passimise asemel lähevad kaasa kuulsat kullalinna Eldoradot otsivate konkistadooridega. Algab ränk teekond läbi vaenuliku maa.
Päris poistekas seiklusjutt see ei ole, pigem täiskasvanutele, just seetõttu, et oli pigem pisut raskemeelne see teos. Samas jagub nii seiklusi, õudusi kui ka armastust. On olemas nii seksistseenid kui ka kirjeldused rängast võitlusest loodusstiihiate või vaenulike pärismaalastega. Need esimesed on siiski üsna kahvatud. Peategelane on päris noor mees (18-aastane), kes uuele maailmale avali silmi otsa vahib, samas uue ja võõra kergemini omaks võtab. Kokkuvõttes oli täitsa loetav ajalooline seiklusjutt, millele annab juurde asjaolu, et umbes nii see kunagi ka päriselt juhtuda võis. Kõik tegelased, välja arvatud mõned erandid, on ajaloolised isikud, kaasa arvatud peategelane Burckhardt Ansorg. Raamatus kirjeldatud retk toimus Georg Hohermuth von Speyeri juhtimisel 1535-1538 ja selle sündmused on suuremas osas ka aset leidnud.
Tõlkinud Anna-Liisa Sutrop
reede, 10. august 2018
Juan Gabriel Vásquez "Asjade kukkumise hääl"
Kui plaanid minna elama või reisima võõrale maale, siis kuidas ennast selle elu ja inimestega kurssi viia? Bukahoolik pöördub muidugi ennekõike raamatute poole. Võib lugeda reisiraamatuid, aga võib lugeda ka ilukirjandust. Pigem ongi ilukirjandus see, mis avab võõrale rahva olemust ja hinge.Colombia kirjaniku Juan Gabriel Vásquezi "Asjade kukkumise hääl" just seda minu jaoks tegi. Colombia kõige kuulsam kirjanik on muidugi Gabriel Garcia Marquez, kelle "Armastusest ja teistest deemonitest" ma ka hiljuti lugesin. Aga Garcia Marquezega on see häda, et tema raamatute tegevus toimub kauges minevikus (või vähemalt nende, mida mina lugenud olen). Vasquez seevastu kirjutab minuvanustest inimestest praegusel ajal. Ühest küljest on nad siinpool maakera olijatele väga sarnased, nagu ikka. Aga tulenevalt selle maa karmist lähiminevikust (narko- ja geriljasõjad, inimesi tapeti lihtsalt tänaval) vaatavad inimesed seal maailmale teisiti kui mina seda teen.
Nii kirjutab Vasquez, kuidas tema põlvkonna inimesed kohtudes ikka küsivad, et mida sa tegid või kuidas elasid sel ajal, kui tapeti Lara Bonilla. Või kui tapeti Galan. Või kui lasti õhku Avianca lennuk. Ja kõik mäletavad. Sedasi, veendudes, et nad pole ainsad, neutraliseerivad nad sellel ajastul kasvamise tagajärjed või leevendavad haavatusetunnet, mis on neid väsimatult saatnud. (lk 195) Tegemist oli poliitikutega, kes narkoparun Pablo Escobarile ette jäid. Avianca lennukisse pani ta pommi, et tappa üht teist poliitikut, kes aga polnudki pardal. Autor puudutab ka colombialaste vastuolulist suhtumist Escobari, kes tappis nii palju süütuid inimesi, kuid keda mõned ikkagi kangelaseks peavad. See raamat andis mulle mingisuguse tunnetuse, kuidas Colombia inimesed mõtlevad ja tunnevad ja maailma asjadele vaatavad.
Siin on kaks lugu – minajutustaja Antonio ja tema tuttava Ricardo Laverde lugu. Antonio ise ütleb, et Laverde lugu on tema enda lugu, aga mul oli siiski raskusi nende kahe vahel paralleelide tõmbamisega. Nad on ühtemoodi laias inimlikus mõttes. Inimesed tutvuvad, armuvad, saavad lapsi. Neil on probleeme. Aga kellel ei oleks? Mõnes mõttes on siin ka krimilugu, kus minajutustaja uurib Laverde mõrva tagamaid. Kes seda tegi ja miks?
Vasquez jätab otsad lahti. See võiks olla pettumus, aga nagu tema tegelane küsib: "Kas see teadmine muudab midagi? Mis vahet seal on?" Mõtled hetke järele ja saad aru, et tõepoolest, ei ole vahet. Aga lugejana oled harjunud, et autor sinuga mängureeglite järgi käituks. Mis ei vähenda lugemiselamust, sest "Asjade kukkumise hääl" ei ole krimilugu.
Mis häält teevad asjad kukkudes? Mis häält teeb elu, kui see pöördumatult allamäge veereb? Ja millisel hetkel selles osaleja aru saab, et nüüd on hilja? Et murdepunkt on möödas ja et juba ta ongi üle lauanurga libisenud?
Aga ei tasu arvata, et tegemist on masendava raamatuga. Laverde lahtirulluv elukäik on huvitav ja koos sellega avaneb ka riigi minevik.
Tõlkinud Mai Tõnisoo
Teised kirjutavad:
Margus Haav, ERR
Loterii
Istu mu pingile...
Tuuli filmiblogi
Nõudmiseni
Manni lugemisblogi
Kirjakoi
Tellimine:
Postitused (Atom)