Tuletan meelde, "Tõrksa taltsutus" on Shakespeare'i komöödia, kus tõrgest naist üritatakse mehele panna, lõpuks ta nõustub, kuid avastab pulmas, et mees käitub ebaviisakalt. Aga mees taltsutab teda eri vahenditega, ei anna talle süüa ja ei luba uusi riideid selga panna – seda kõike väga armastusväärsel moel, ja lõpuks on naine nii taltsas, et on nõus absoluutselt kõigega, mida mees ütleb või teeb. Lisaks on näidendis veel suur hulk segadust ja saab kõvasti nalja seetõttu, et teenrid oma isandateks maskeeruvad ja vastupidi.
Ei kõla eriti millegi sellisena, mis tänapäevasesse maailmasse sobiks – loo moraal on ju selles, et iga naine peab oma mehele tingimusteta alluma ja isegi kui ta alul sellest aru ei saa, siis on võimalik teda seda tegema panna. Oli huvitav teada saada, kuidas autor selle dilemma lahendab, nii et teos ka praegusesse maailma sobiks.
Sain arvustustest teada, et Anne Tylerit hinnatakse kui Baltimore'i keskklassi perekondade elust vaimukalt kirjutajat. Kate Battista elab koos isa ja õega siis ilmselt Baltimore'is. Isa on ekstsentriline teadlane ja Kate kantseldab nii kodu kui ka teismelist õde. Ta töötab lasteaias, kus talle eriti ei meeldi ja üldse elab igavat elu. Aga siis tuleb isa suurepärasele mõttele Kate mehele panna, sest tema venelasest abilisel Pjotril hakkab USA viisa otsa saama ja ilma abiliseta jääks tema maailma muutev avastus tegemata. Kate saadab mõlemad esialgu kukele, aga lõpuks ikkagi muudab meelt. Mina ei saanudki aru, kus see murdepunkt täpselt oli ja mis pani teda ettepanekuga nõustuma.
Tyler kirjutab mõnusa huumoriga, Kate'i tähelepanekud maailma kohta on teravmeelsed ja olukorrad üsnagi naljakad. Raamat on kiire ja lobe lugemine, samas ei upu mingitesse naistekate klišeedesse. Seksi ei ole! Ootasin põnevusega, millise lõpplahendusega autor välja tuleb. Aga kui lugemine ise oli täitsa mõnus, siis lõpus pettusin. Eelkõige seetõttu, et ma ei saanud aru, miks Kate "taltus", kui just autor ei pidanud silmas, et on ju täiesti normaalne, et kaks noort inimest võiksidki teineteisele meeldima hakata, kui nad rohkem üksteist tundma õpivad.
Tõlkinud Karin Suursalu
Teised kirjutavad:
Sõber Raamat
Mariann
Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar