kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Vahur Afanasjev "Serafima ja Bogdan"

2017. aasta romaanivõistluse võidutöö, Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan" on igatepidi toekas raamat.

Ma saan väga hästi aru, miks talle romaanivõistluse auhind anti. Romaani on juba nimetatud uueks "suureks romaaniks". Selleks, mida juba mõnda aega otsitakse. Kas "Serafima ja Bogdan" seda on, näitab alles tulevik, aga sobilikke elemente selles ju on. Kõigepealt on ta ligi 600 lehekülge paks, paljude tegevusliinide ja tegelastega, läbib mitut põlvkonda ja püüab anda üldistuse käsitletava aja kohta. Ta tegeleb ka kõrgemate sfääride, mitte ainult inimeste väikeste asjadega, ja temas on ambitsiooni selgitada vägivalla ja kättemaksu ajendeid.

Autoril paistab olevat ka ambitsiooni välisauditooriumi ette või siis vähemasti tulevaste põlvedeni jõuda. Sest ta selgitab nii tekstis kui ka joonealustes märkustes igasugu asju, nii Eesti ajaloo kui ka muu kohta, mis vähemalt mulle selgitust ei vaja.

Veel lähendab teost klassikalistele romaanidele praegusel ajal väga haruldane läbiv autori kohalolu. Autor kommenteerib ja täpsustab, annab vihjeid ja arutleb. Teine nüüdisajal vähekasutatud asi on illustratsioonid – Peeter Alliku graafika, mis toetab teksti igati ja on muidu ka ilus vaadata.

"Serafima ja Bogdan" on aeglane raamat. Esiteks võttis mul nii selle lugema hakkamine kui ka lugemine ise palju aega. Aga teose tempo ongi selline, et kiirustada pole vaja. Päris alguses võttis tegevuse ülessaamine ilmatuma aja ja hiljem mängib autor oskuslikult tempo ja põnevusega. Niipea kui liiga põnevaks läheb, saab jälle paar lehekülge lugeda vanameeste arutlusi jumalast või loksuda Peipsi peal.

Hoolimata pealkirja konkreetsetest nimedest räägib raamat pigem tervest Peipsiveere kogukonnast, algab teise ilmasõja ajal ja lõpeb uue Eesti Vabariigi tulekuga. See on ühe rahva väljasuremise lugu. Peipsiveere vanausulised on oma identiteeti hoidnud nelisada aastat, elanud looduse rütmis jumala hirmus ja armus. Kõigepealt lööb nende elukorraldusse mõra Nõukogude võim, mis küll ei keela kirikus käia, aga mis oma valedele, pettusele ja hirmule rajatud ühiskonnas kaotab sajandeid püsinud kogukonnavaimu. Paljud hakkavad jooma, mitmed kohanevad, mõned ei sobitu uude korda mitte kuidagi. Aga lõpliku hoobi annab siiski vabaduse, globaliseerimise ja kõikelubatavuse vaim, mis saabub koos Eesti Vabariigiga. Tagasi aga staroveride kummalisse maailma, mille usuliste piirangute alt hingub Kristuse-eelsete inimeste siirast hetkeselamist, saab ainult viimaste elusolijate mälestustes ja tundlike inimeste nägemustes (lk 271).

Serafima ja Bogdan on kaksikud, keda elu teineteisest lahku viib ja siis jälle kokku lubab. Romaani alguses on mõlemad noored ja lootusrikkad, kuid väga kiiresti purunevad kõik ootused ja lootused. Neid mõlemaid hoiab elus vaid mõte kättemaksule, mis ükskord tulema peab. Nii liigubki tekst üles-alla inimeste igapäevaste tegemiste ja jutuajamiste juurest kättemaksu planeerimise juurde, arutluste juurest kõigevägevama armu ja inimese kohustuste vahekorrast üle kolhoosiaja sõgeduste kuni lõpukatarsiseni välja. Seksistseene on hulganisti, aga vägivalda ei kirjelda autor otse. Kuigi kusagil poole pealt pidin seda arvamust korrigeerima, sest lõpupooles oli seda ka, aga tundub, et autor pigem ei naudi vägivalla üksikasjalikku kirjeldust.

Romaan on kirjutatud antiiktragöödia vaimus, kus keegi pole süüst puhas ja lõpus on kõik surnud. Kuni lõpuni hoiab lugeja meeli ärkvel küsimus, kes? Ja ehk veel olulisem, miks? Miks kantakse kättemaksu nii kaua enda sees? Ja mida see inimesega teeb.

Teised kirjutavad:
Klassikaraadio Uus Raamat
Ekspress (katkend)
Nädala autor (katkend)
Istu mu pingile...
Sirp
Intervjuu autoriga
Lugemissoovituse blog
Liivametsa lugemised
Lugemissoovituse blog

Tänan raamatu eest Rahva Raamatut.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar