Esmaspäev, 21. detsember 2020

Sophie Hannah "Kingfisher Hilli mõrvad. Uus Hercule Poirot' lugu"

Sophie Hannah' juba neljas Hercule Poirot' lugu "Kingfisher Hilli mõrvad" viib meid otsemat teed külma ja lumisesse Inglismaale, kus toimuvad kahtlased asjalood ja mõrvad.

Agatha Christie tuleb ära unustada, siis saab seda teost täielikult nautida. Sest muidugi pole Sophie Hannah Agatha Christie ja kui kogu aeg mõelda, et "nagu väheke imelik on", siis ei saa üldsegi lugeda. Jah, teoses on Hercule Poirot, vanad Inglise maamajad nendes viibivate rikaste ekstsentriliste persoonidega ja üks üsna segane lugu.

Segaseks läheb kohe päris alguses, kus peatüki pealkiri on "Kesköine kogunemine", kuid kohe väidab inspektor Catchpool (kes on selle loo jutustaja), et tegelikult on hoopis õhtupoolik ning kümme minutit puudub kahest (mis minu arvates on täitsa keskpäev, aga mitte õhtupoolik). Edasi kohtuvad nad kahe naisega, kellest üks käitub väga imelikult ja teine tunnistab Poirot'le, et on sooritanud mõrva. Edasi selgub, et mõrvatud on üks mees, keda kõik armastasid ja kelle tapmise on üles tunnistanud tolle mehe venna kihlatu. Kohe saab selgeks, et selge ei ole mitte midagi, sest asjalood on üpris kummalised ja risti-rästi omavahel kokku sõlmunud.

Kui olen varem virisenud, et Hannah on oma süžeed ja motiivid tarbetult keeruliseks teinud, siis siin ei olnudki motiivid eriti keerulised, kuigi võib ju mõelda, et ka mitte eriti loogilised. Samas on igas krimiromaanis oma loogika, nii et ka see pole kuigi oluline puudujääk. 

Kuna kogu aeg on asjalood väga segased, siis on see ühe hooga lugemise raamat, sest tahaks ju teada, mis toimub, kes toimub ja mis edasi saab. Klassikaline krimilugu ilma õõvastavate detailideta, uhke lõpukõnega, isikupäraste persoonidega ja mis kõige tähtsam, koos Hercule Poirot'ga.

Tõlkinud Krista Suits

Tänan raamatu eest Varraku kirjastust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar