Reede, 24. august 2018

Lõuna-Ameerika reisiraamatud


Teiste riikide ilukirjandus on suurepärane viis kohalikust kultuurist ja vaimulaadist arusaamiseks. Aga kui tahta midagi konkreetsemat ja ülevaatlikumat, siis aitavad kaasaaegsed reisiraamatud. Olen neid viimastel kuudel lugenud/kuulanud terve posu ja püüan väikese ülevaate anda.

Ses mõttes on reisikirjandus väga tänuväärne, et näitab meile väga erinevate inimeste maailma. Ega ma muidu ei oleks huvitunud vahetusõpilase tegemistest (Liisi Lõo "Minu Tšiili") või pensionärist ameeriklase omadest (Lynnwood Leroy Coppedge "Days and Dazed in Peru") või hoopis jalgpallimaailmast (Malle Koido "Minu Rio de Janeiro"). Kaks raamatut on kirjutanud noored lastega tegelevad vabatahtlikud/maailmaparandajad (Liis Kängsepp "Minu Argentina" ja Mirjam Johannes "Minu Toba") ja siis kõiksugu muid karvaseid ja sulelisi, nagu ümbermaailmareisi tegev viiekümnendates naine (Inga Kuusik "Maailm on lõputa"), ameeriklane, kes tahab Hiram Binghami jälgedes jala Machu Picchule jõuda (Mark Adams "Turn Right at Machu Picchu"), Saksa vanamees, kes sõidab ihuüksi jalgrattal üle Andide (Christian E. Hannig "Kondori tiibade all"), kaks liblikauurijat ja -püüdjat vihmametsas (Pille Gerhold "Minu Brasiilia" ja Sergei Põlme "Minu Prantsuse Guajaana") ja last but not least, telestaar koos zooloogiga, kes rändavad mööda maailma ohustatud loomade otsinguil (Mark Carwardine "Viimane võimalus näha"). Kõigi ühine joon on see, et nad on mingil ajal kusagil Lõuna-Ameerikas.

Ja mida ma siis kõigist neist raamatutest olen teada saanud? Tegelikult mitte just liiga palju sellist, millest enne ei teadnud. Muidugi on huvitav lugeda elust kusagil, kuhu ma ise vaevalt satun, nagu vihmametsa liblikaid püüdma, Andidesse jalgrattaga sõitma või vahetusõpilaseks. Aga päris praktilise teabega on ikka nii, et seda tuleb siiski pigem inimeste käest otse või internetist otsida või siis Lonely Planetist. Sellised raamatud ongi pigem selle raskestisõnastatava tunnetuse saamiseks. Mille puhul mulle tegelikult tundub, et seda on paremini võimalik leida hoopis ilukirjandusest.

Hästi lühidalt sain teada järgmist: Lõuna-Ameerikas on väga suured käärid inimeste elatustasemes. On superrikkaid ja supervaeseid. Selline kihistumine toob kaasa suurenenud kuritegevuse, sest noh, sul on ju raha omale uus mobiiltelefon osta, aga minul mitte. Oma asjadel tuleb igal hetkel silm peal hoida, sest kõik, mis ei ole sinu otseses valduses, võib järgmisel hetkel kuuluda kellelegi teisele. Narkootikumid on teema. Kokaleht ei ole narkootikum. Inimesed on enamasti sõbralikud ja lahked, aga turistilt üritatakse ikkagi natuke rohkem ära võtta kui vaja oleks. Boliivia on väga odav. Aeg on suhteline. Harva juhtub midagi kindlaksmääratud ajal. Ühistransport tihtipeale vana ja logu. Loodus on imeline ja esindatud on enam-vähem kõik, mida maailmas pakkuda on: värvilised mäed, vulkaanid, džungel, ookean, imelised kosed, liustikud, linnud ja loomad.

Millest ma veel aru sain, on see, et Petrone Prindi Minu-sarja raamatud ei ole reisiraamatud. Need on elamise raamatud. Nende autorid elavad võõras kultuurikontekstis lühemat või pikemat aega ja kirjeldavad oma igapäevast elu oma kirjutamisoskuste kohaselt. Selle elu hulka kuuluvad enamasti kultuurikonfliktid, imestamine kohalike imelike kommete ja käitumise üle ning palju isiklikke suhteid. Ja kuigi reisihuviline saab neist raamatutest pisut midagi kõrva taha panna, siis reisile minemise koha pealt neist suurt abi ei ole. On mõned erandid, kus on raamatu lõpus eraldi peatükk ka turistile (näiteks "Minu Kreeka" ja "Minu Amsterdam").

Lugemissoovituse annaksin kindlasti Ave Ungro "Minu Kolumbiale". Siin oli elu ja draamat. Autor sukeldus pea ees kohalikku ellu ja portreteerib väga huvitavalt kohalikke inimesi.

Teiste Minu-sarja raamatutega kippus vahel igavaks kätte minema. Käid küll iga päev slummis lastega mängimas, aga terve raamatu jaoks jääb põnevusest väheks. Sergei Põlme "Minu Prantsuse Guajaana" võlus oma eksootilise asukohaga – kämping keset vihmametsa, kust autor 11 kuu jooksul hulka metsaretki ette võttis, seda lisaks igaöisele liblikate ja muude putukate püüdmisele. Ka tema kirjeldab kohalikke päris huvitavalt. Selles raamatus on peategelaseks loodus.

Ka Liina Oru "Minu Surinames" oli loodus väga olulisel kohal. Mulle meeldis, et ta ei kirjeldanud ainult oma linnaelu, vaid selleks, et päriselt kohalikust elust osa saada, käis ka Suriname väikestes külades, ja mitte vaid turistina, vaid elas kohapeal ka pikemalt. Niimoodi on võimalik saada kohalikku ellu palju sügavam sissevaade, kui vaid kiirelt läbi sõites. Sellest raamatust sai teada, kuidas tuleb käituda kuumas kliimas (Suriname on suuremalt jaolt vihmamets). Nagu kohalikud – aeglaselt. Algul tundus autorile eestlasele tüüpiliselt, et kohalikud on laisad ja ei tee suurt midagi peale päevade kaupa toolil istumise ja aeglaselt ringi loivamise. Pikapeale selgus, et tegelikult on see viis kuumas kliimas ellujäämiseks ja millegi ära tegemiseks, kiirustades ei juhtu muud, kui et oled ruttu võhmal ja lõppkokkuvõttes ei suudagi millegagi hakkama saada. Isegi eestlane suutis sellise elustiili lõpuks omaks võtta.

Maailma kõige igavama raamatu tiitli saab minult aga küll Lynnwood Leroy Coppedge, kelle "Days and Dazed in Peru" on päevaraamat, kuhu autor aasta jooksul pani iga päev kirja, kuidas ta Peruus elas. Sellises korralikus koolikirjandi stiilis. (Sun 26 Jul: We turn off our computers and go to sleep at one thirty and are up and seven. After desayuno and after Yobani leaves for a day with her sister we check online ...) Sain selle küll lõpuks läbi loetud, lootuses midagi kohalike inimeste ja tavade kohta teada saada, aga seda vähest oleks palju lühemalt kirja panna saanud.

Inga Kuusiku "Maailm on lõputa" on samuti päevik, mis eriti alguses üsna tuim oli. Aga raamatu edenedes autor avaneb ja lõpupoole on elu-olu ja reiside kirjeldused juba täitsa toredad lugeda. Autor reisis kaheksa kuu jooksul ümber maailma, mis tähendas tegelikult enamikust paikadest päris kiiret läbijooksmist. Puudust tundsin kohalike inimeste ja nendega suhtlemise kirjeldamisest. Autor rõhub pigem ikka kohtadele ja vaatamisväärsustele. Neid muidugi nii pika reisi korral jagub.

Liis Kängsepa raamatus "Mina, vandersell" on just sellist kohalikega suhtlemist ja dialooge palju, mis paneb raamatu palju rohkem elama. Tema rändas ka mitu kuud, aga ainult Lõuna-Ameerikas. Mulle see raamat väga meeldis. Rikkalik sõnavara, dialoogid, kohalik elu. Kohe alguses on peatükk sellest, kuidas rumal gringo saab alati petta koos kõiksugu näidetega, kuidas kedagi oli röövitud või kuidas asjad ei läinud nii nagu lubatud. Ei olnud alustuseks just kõige julgustavam. Ja millest Kängsepp veel kirjutab, on reisiväsimus. Ma imestasin, et Inga Kuusik seda oma raamatus kordagi ei maini. Sest kui sa oled kuude kaupa pidevalt liikumises, pead igal teisel õhtul taas kogu oma maise varanduse seljakotti pakkima, kui sul pole kunagi oma isiklikku ruumi ega riidekappi, siis ühel hetkel saab sellest kõigest oksendamiseni küllalt.

Kängsepp sõnastab oma raamatus väga kenasti midagi, mida ka ise olen mõelnud.
Millegipärast arvatakse tihti, et seljakoti selga võtmine või teise riiki kolimine on julgustükk, milleks suuremal osal inimestel piisavalt söakust pole.
...
"Kus see julgus siin on?" ei saa ma viimasel ajal enam hästi aru. "Minu meelest on palju suurem julgus võtta koos kellegagi 30-aastane majalaen ja saada kolm last."
 
"Ma ikkagi arvan, et sa oled julge," on üks minu hea sõber siiski veendunud. "Enamus inimesi ei söanda kunagi oma unistusi jahtida. Palju lihtsam on mööda stereotüüpset rada käia, et oma eluga kuidagi hakkama saada. Aga sina oled teistsugune." 
Võib-olla on sellel sõbral õigus, ehk olengi keskmise inimesega võrreldes uljam. Aga igal mündil on kaks poolt. Rändurid ei arva, et seljakoti selga võtmine on tohutu julgus, see on lihtsalt midagi, mida nad teha tahavad. Tihtipeale ei taha me seda endale küll tunnistada, aga meid seob ühine joon – me põgeneme millegi eest. (lk 31)
See on nii täpselt öeldud ja on kõigi nende loetud raamatute läbiv joon. Nende autorid on julgenud oma unistusi ellu viia, nad on teinud raske otsuse olemasolev maha jätta ja pea ees tundmatusse hüpata.

Aga kõige suurema elamuse reisiraamatute hulgast pakkus mulle Christian E. Hannigi "Kondori tiibade all". Sakslasest autor sõitis üksi jalgrattaga üle Andide. Ta alustas oma teekonda Boliiviast ja eesmärgiks oli Lima Peruus. Jalgrattaga mööda kõrvalisi teid sõites on võimalik näha seda tegelikku elu, mis turistidel nägemata jääb. Ja tegelik elu on Altiplanol karm. Vaenulik kliima, ääretu vaesus, valitsustepoolne hoolimatus. Kohe alguses satub ta revolvritoru ette, kui ta koos väikese reisigrupiga Boliivia soolaväljadel kogemata salakaubavedajate teele ette jääb. Seejärel aga algavad Boliivias külaelanike meeleavaldused, mis tähendab teeblokaade. Ka see on ohtlik, sest vihased elanikud ei ole just vaimustatud kellegi läbilaskmisest. Aga autor on juba vanem kogenud mees ja oskab valida õige käitumisviisi, nii ta saab siiski kõigist teesulgudest lõpuks mööda ja jõuab Peruu piiri äärde. Ta ööbib tihtipeale pisikestes külades, kuhu mõnesse ei ole varem sattunud ühtegi välismaalast. Elektrit neis ei ole, toit on lihtne ja odav, kogu töö tehakse käsitsi iidsetest aegadest pärinevate tööriistadega.

Teose meeleolu on melanhoolne, tuleb see autori iseloomust või teda ümbritsevast maastikust või ehk hoopis sellest tõelusest, mida ta ümberringi nägi. Autori pilk on terav ja ta oskab tabada tähenduslikke hetki ja olukordi. Kahjuks ei ole tõlget üldse toimetatud. Toimetaja nime raamatus ei ole, aga isegi tõlkija pole oma esimese korraga kirjapandut üle lugenud. Ja kogu raamat oli nii viletsas liimköites, et kippus vägisi laiali lagunema.

Üks hoopis teistmoodi reisiraamat on Mark Carwardine'i "Viimane võimalus näha". Zooloog Mark Carwardine sõidab koos kuulsa telesaatejuhi Stephen Fry'ga mööda maailma ja otsib ohustatud loomi. Kakskümmend aastat tagasi sõitis Mark koos kirjanik Douglas Adamsiga ringi ja nüüd teeb ta seda taas koos Stephen Fry ja BBC võttegrupiga. Carwardine kirjutab väga mõnusa huumoriga ja Fry on muidugi selline sell, kellest ei ole keeruline naljakaid lugusid välja võluda.

Panen siia ka nimekirja kõigist reisiraamatutest, millest ülalpool juttu.
  1. Mark Adams, Turn Right at Machu Picchu 
  2. Mark Carwardine, Viimane võimalus näha
  3. Ave Ungro, Minu Kolumbia
  4. Pille Gerhold, Minu Brasiilia
  5. Mirjam Johannes, Minu Toba
  6. Lynnwood Leroy Coppedge, Days and Dazed in Peru 
  7. Liis Kängsepp, Mina, vandersell
  8. Sergei Põlme, Minu Prantsuse Guajaana 
  9. Inga Kuusik, Maailm on lõputa 
  10. Liis Kängsepp, Minu Argentina
  11. Liisi Lõo, Minu Tšiili
  12. Christian E. Hannig, Kondori tiibade all
  13. Liina Org, Minu Suriname
  14. Malle Koido, Minu Rio de Janeiro
Lisaks olen varem kirjutanud samuti Lõuna-Ameerikas ringi rännanud Ivo Tšetõrkini "Minu Amazonasest"  ja Tiit Pruuli "Minu Maailmast".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar