Kui plaanid minna elama või reisima võõrale maale, siis kuidas ennast selle elu ja inimestega kurssi viia? Bukahoolik pöördub muidugi ennekõike raamatute poole. Võib lugeda reisiraamatuid, aga võib lugeda ka ilukirjandust. Pigem ongi ilukirjandus see, mis avab võõrale rahva olemust ja hinge.Colombia kirjaniku Juan Gabriel Vásquezi "Asjade kukkumise hääl" just seda minu jaoks tegi. Colombia kõige kuulsam kirjanik on muidugi Gabriel Garcia Marquez, kelle "Armastusest ja teistest deemonitest" ma ka hiljuti lugesin. Aga Garcia Marquezega on see häda, et tema raamatute tegevus toimub kauges minevikus (või vähemalt nende, mida mina lugenud olen). Vasquez seevastu kirjutab minuvanustest inimestest praegusel ajal. Ühest küljest on nad siinpool maakera olijatele väga sarnased, nagu ikka. Aga tulenevalt selle maa karmist lähiminevikust (narko- ja geriljasõjad, inimesi tapeti lihtsalt tänaval) vaatavad inimesed seal maailmale teisiti kui mina seda teen.
Nii kirjutab Vasquez, kuidas tema põlvkonna inimesed kohtudes ikka küsivad, et mida sa tegid või kuidas elasid sel ajal, kui tapeti Lara Bonilla. Või kui tapeti Galan. Või kui lasti õhku Avianca lennuk. Ja kõik mäletavad. Sedasi, veendudes, et nad pole ainsad, neutraliseerivad nad sellel ajastul kasvamise tagajärjed või leevendavad haavatusetunnet, mis on neid väsimatult saatnud. (lk 195) Tegemist oli poliitikutega, kes narkoparun Pablo Escobarile ette jäid. Avianca lennukisse pani ta pommi, et tappa üht teist poliitikut, kes aga polnudki pardal. Autor puudutab ka colombialaste vastuolulist suhtumist Escobari, kes tappis nii palju süütuid inimesi, kuid keda mõned ikkagi kangelaseks peavad. See raamat andis mulle mingisuguse tunnetuse, kuidas Colombia inimesed mõtlevad ja tunnevad ja maailma asjadele vaatavad.
Siin on kaks lugu – minajutustaja Antonio ja tema tuttava Ricardo Laverde lugu. Antonio ise ütleb, et Laverde lugu on tema enda lugu, aga mul oli siiski raskusi nende kahe vahel paralleelide tõmbamisega. Nad on ühtemoodi laias inimlikus mõttes. Inimesed tutvuvad, armuvad, saavad lapsi. Neil on probleeme. Aga kellel ei oleks? Mõnes mõttes on siin ka krimilugu, kus minajutustaja uurib Laverde mõrva tagamaid. Kes seda tegi ja miks?
Vasquez jätab otsad lahti. See võiks olla pettumus, aga nagu tema tegelane küsib: "Kas see teadmine muudab midagi? Mis vahet seal on?" Mõtled hetke järele ja saad aru, et tõepoolest, ei ole vahet. Aga lugejana oled harjunud, et autor sinuga mängureeglite järgi käituks. Mis ei vähenda lugemiselamust, sest "Asjade kukkumise hääl" ei ole krimilugu.
Mis häält teevad asjad kukkudes? Mis häält teeb elu, kui see pöördumatult allamäge veereb? Ja millisel hetkel selles osaleja aru saab, et nüüd on hilja? Et murdepunkt on möödas ja et juba ta ongi üle lauanurga libisenud?
Aga ei tasu arvata, et tegemist on masendava raamatuga. Laverde lahtirulluv elukäik on huvitav ja koos sellega avaneb ka riigi minevik.
Tõlkinud Mai Tõnisoo
Teised kirjutavad:
Margus Haav, ERR
Loterii
Istu mu pingile...
Tuuli filmiblogi
Nõudmiseni
Manni lugemisblogi
Kirjakoi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar