Selge see, et 214 leheküljele ei ole võimalik mahutada kogu eesti kirjanike leksikoni, aga mulle tundus autorite valik väheke subjektiivne. Või noh, kui järele mõelda, siis teisiti ei oleks saanud seda raamatut kirjutadagi. See peabki subjektiivne olema. Aga lubage mulle siiski väikene torin.
Kui autor on eesmärgiks võtnud anda ülevaade kirjandusrühmitustest ja autoritest, kes eesti kirjandust edasi kandsid või miskitpidi muutsid, siis just uuemast ajast jäid mõned minu arvates olulised asjad märkimata. Näiteks Petronede "Minu ..." sari lõi aluse praeguseni kestvale reisi- ja elamisraamatute buumile. Mihkel Raua "Musta pori näkku" aga oli esimene rock'n'roll teos, millel olid ka muljetavaldavad müüginumbrid. Või ei ole need piisavalt "kirjandus"? Kui me räägime eesti kirjandusest laiemalt, ja Hasselblatt seda kindlasti teeb, siis igal juhul kuuluvad ka sellised teosed eesti kirjandust mõjutanud teoste hulka. See ei ole küll ilukirjandus, aga ometi pälvisid äramärkimist Valdur Mikita ja Tõnu Õnnepalu, kes ka rangelt võttes ilukirjandust ei kirjuta. Kuigi nad mõlemad kirjutavad muidugi väga ilusalt.
Kes siis on Hasselblatti järgi viimase saja aasta kõige olulisemad eesti kirjanikud? Kui võtta aluseks raamatus äramainimiste hulk, siis järgmised nimed:
Aadu Hint, Bernard Kangro, Jaan Kaplinski, Jaan Kross, Viivi Luik, Karl Ristikivi, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Johannes Semper, Gustav Suits, A. H. Tammsaare, Mats Traat, Friedebert Tuglas, Marie Under, Mati Unt, Arvo Valton, Henrik Visnapuu.
Päris huvitav nimekiri, kas pole.
Viivi Luigele on pühendatud koguni eraldi peatükk ("Pöördeline 1985. aasta"). Siis ilmus tema "Seitsmes rahukevad". Luige teine romaan, "Ajaloo ilu" ilmus 1991. aastal, mõni nädal pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Need kaks romaani tähistavad oma nimetamisväärsete ilmumisaegade ja mitte vähem märkimisväärsete teemade tõttu hästi eesti kirjanduse riikliku lõa otsas talutamise lõppu. (lk 166)
Lastekirjandust käsitleb Hasselblatt eraldi ja lühidalt alles teose lõpuotsas ja žanrikirjandusest (ulme, fantaasia, krimi) toob välja vaid mõned autorid. Neist mõlemast saaks kindlasti kirjutada eraldi vähemalt sama paksu raamatu, nii et sellekohane kriitika, mis kõik seal oleks veel võinud olla, on esiteks igal lugejal erinev ja teiseks, arvestades teose formaati, ka pisut ülekohtune.
Lk 218 toob autor välja, et 1638-2000 ilmus Eestis 4132 luulekogu 933 autorilt. Ainult 20. sajandi viimasel kümnendil on debüteerinud üle 200 luuletaja. See on muljetavaldav hulk ja ainuüksi luulet.
Eesti kirjandusse kuulub loomulikult ka paguluses kirjutatu, selle kohta on eraldi peatükk.
Raamatu lõpuots on pisut eklektiline, mis on ilmselt paratamatu, kuna ka uuema aja kirjanduselu just selline on, killustunud ja laialivalguv. Viimasele peatükile, mis tegeleb aastatega 2008-2017, on ta pannud tabava pealkirja "Lugeja uppumine".
Mulle tundub, et oli väga õige, et selle raamatu kirjutas välismaalane. Olgugi et estofiil, vaatab sakslane Hasselblatt siia veidi teistsuguse pilguga. Nii rehabiliteerib ta paljud omal ajal punaseks tembeldatud autorid. Tuleb välja, et Aadu Hint, Erni Krusten ja Rudolf Sirge kirjutasid teoseid, mis oma olemuselt olid siiski vana realism, mis oli 19. sajandi lõpust alates eesti kirjanduses kanda kinnitanud ning mida mõni autor siin-seal katsus sotsialistlikuks võõbata. Sest aeg-ajalt paatosega liialdamine või punaste pritsmetega ülevõõpamine ei tee sellest veel sotsialistlikku realismi. (lk 107)
Igatahes oli teost huvitav lugeda. See ei olnud mingi kuiv nimede, kuupäevade ja teoste rida ning hoolimata väikesest mahust kirjeldas ja tutvustas autor aukartustäratavat hulka autoreid ja teoseid. Siin on väikesi tekstinäiteid ja hulk fotosid. Kõigile, kes ei jaksa sama autori poolt kirjutatud "Eesti kirjanduse ajalugu" läbi lugeda, annab see väike raamat hea ülevaate eesti kirjandusest, toob välja olulisemad autorid, teosed ja ajaloolised sõlmpunktid. Informatiivsusele lisaks on teost aga ka lihtsalt hea lugeda.
Tänan Postimehe kirjastust raamatu eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar