Tiit Pruuli "Minu maailm"

Tiit Pruuli kirjutab, et raamatu "Minu maailm" aluseks on kellegi Artur Soometsaga tehtud kihlvedu ja nii koosnebki raamat vaheldumisi kummagi mehe teisele kirjutatud reisikirjadest. Pruuli kirjutab Artur Soometsast pikalt ja laialt, kuidas ta rikkaks sai ja millised on tema reisimisharjumused. Aga peatükid on kirjutatud täpselt samas stiilis ja mõttedki on kahtlaselt sarnased – keskealise mehe mõtted reisimisest, maailmast, naistest ja iseendast. Jäägu see siis autori pisikeseks saladuseks.

Kumbki mees otsib oma reisidelt seoseid Eestiga ja nad leiavadki neid mõnikord ootamatutest kohtadest. Nii saab lisaks teada Karl Tõnissoni ehk vend Vahindra elukäigust Myanmaris ja Jakob Lukatsist, isehakanud Eesti asja ajajast Austraalias. Viinis on selleks seoseks praeguse presidendi Alexander van der Belleni Eesti juured, Malis elab juba ammu sinna abiellunud eestlanna ja muidugi jätkub Baltisaksa maadeavastajaid igale poole. Veel käiakse Tuulas, Indias, Antarktikas, Tais, Austraalias, Tongal ja mujal.

Põhjapooluse reisil annab autor antropoloogilise ülevaate leedukast uusrikkast reisikaaslasest. Kuna lugesin just üle pika aja Gerald Durrellit, kes on teatavasti meister inimeste ja olukordade kirjeldamisel, siis toon siia paralleeli ja ütlen, et selle reisi kirjeldus oli Durrelli vääriline.

Aga kõik need mõtted maailmast ja oma kohast selles ja reisimise mõttekusest ja mõttetusest ... need jätsid ausalt öeldes külmaks. Raamatu pealkiri annabki laia tõlgendamisvõimaluse – mis see "minu maailm" siis õigupoolest on. Kas need kohad, kus ma olen rännanud või hoopiski see sisemine maailm, mis teatavasti meid mitte kunagi maha ei jäta, ükskõik kui kaugele me selle eest ka põgeneda ei püüaks. Ses mõttes on raamatu lõpp tähenduslik – ta jätab Artur Soometsa Sahhalini saarele. Kõigist kohtadest valida just see tuuline ja külm jumalatest mahajäetud paik!

Raamatu rehabiliteeris stanide peatükk – vot siin oli elu ja armastust. 6000 kilomeetrine reis läbi Kesk-Aasia vabariikide, Pamiiri kõrgmäestikus, mööda maailma kõrgeimat autotrassi, vahepeal hulk linnu ja madalaimaid radasid. Kõrgusekartjast minule pakkus muuhulgas rõõmu lugeda, et on teisigi, kel sama viga küljes ja kes väsinud juhiga päevinäinud autos katkisel teel kuristiku serval kihutades peaaegu meelemõistuse kaotab. Peatükk sõidust mööda Pamiiri mägiteid oli vägev – nagu oleks ise seal auto tagaistmel värisenud.

Ma lihtsalt ei teadnud, mida teha. Oli selge, et jala ma Horogi minna ei saa. Oli selge, et siia ma jääda ei saa. Oli selge, et ma ei julge seal auto tagaistmel enam istuda. Siis sähvatas päästev idee. Läksin pükse kergitades tagasi auto juurde: "Sa, Alier, oled võib-olla väsinud, las ma sõidan ise." Arvasin, et kui saan rooli enda kätte, liigun edasi ohutu tempoga ja sügavast järsakuservast ohutus kauguses.
"Ole nüüd – mina ja väsinud!" Alier tundus tõesti solvunud olevat. "Me sõidame mõnikord kaks ööpäeva järjest. Suitsetame vahepeal rohtu ja sõidame. Sa puhka parem taga, kõht ka korrast ära."
Mu plaani oli lörri läinud. (lk 199)

Teised kirjutavad: Petrone Prindi kogutud lingid