Kõigepealt – "Harry Potter ja Äraneetud laps" ei ole J.K Rowlingi kirjutatud Harry Potteri saaga kaheksas osa. Tegemist on Jack Thorne'i kirjutatud näidendiga, mis 2016. aastal Londonis esietendus. Näidendi aluseks on Thorne'i, Rowlingu ja John Tiffany tekst. Millegipärast ei ole kirjastused seda asjaolu liiga kõvasti reklaaminud ja nii on paljud lugejad pettuma pidanud.Aga ei peaks. Sest lugu on hea ja maailm usutav. Peategelasteks on Harry Potteri ja Draco Malfoy pojad, kes on mõlemad Sigatüüka koolis outsiderid ja seetõttu omavahel sõbrunenud. Mõlemat varjutavad nende kuulsad isad, küll kumbki isemoodi. Aga kui nad otsustavad oma vanemate põhjustatud kahjutegu parandama hakata, saab üsna pea selgeks, et sekkumisel on tõsised tagajärjed. Seiklusi ja põnevust jagub eriti näidendi teises osas igale lehele ja kuni lõpuni ei ole selge, kes sellest võitjana välja tuleb. Sest tundub, et kuri on taas ärganud. Kuigi seiklused toimuvad poistega, on näidendi põhiteema isa ja poja suhted. Harry pole isaks olemises kuigi tugev ja Albus on mässav teismeline. Mõnes mõttes on peategelaseks Harry Potter, sest nii nagu kõigis teistes raamatutes keerleb tegevus ümber tema, on ta ka siin keskne kuju. Loo moraal on selles, et ajaga ei tasu jukerdada ja et isegi kui sulle ei meeldi see olevik, milles sa praegu elad, võib teistsugune maailm olla palju hullem.
Teos on ilus, suur ja paks. Millega ta mind ära pettiski. Võtsin selle nädalavahetuseks maale minnes kaasa ja sain esimese pärastlõunaga läbi. Aga ma ei olnud ühtegi teist raamatut kaasa pakkinud, kuna arvasin, et nii toekat raamatut loen ikka paar päeva. Seega seisin bukahoolikute hirmuunenäo ees – terve päev ees ja mitte midagi ei ole lugeda!
Niisiis, lugemine läheb ruttu, aga raamatu rütmi sisseelamine võttis veidi aega. Näidend ei ole ju suurt midagi muud kui kondikava – dialoogid, mõned repliigid ja ümbritseva keskkonna lühikirjeldused. Mis tähendab, et kõik muu tuleb ise juurde mõelda. Potteri maailmaga tuttavatele ei valmista see mingeid raskusi, sest tegevus toimub tuttavates paikades, tegelased on küll 19 aastat vanemad, aga muidu ikka needsamad. Peale selle sai ajarändude kaudu näidata kõigile juba tuttavaid paiku, tegelasi ja olukordi. Mina sain küll raamatut lugedes võlurite maailma taas täiesti sisse elada.
Dialoogid tundusid vahel sellised imelikud, aga need on ju mõeldud eelkõige laval välja ütlemiseks ja see on uskumatu, mida üks hea näitleja tekstiga teha oskab. Tekkiski tahtmine näidendit näha – kuidas nad kõik need ilmumised, kadumised ja muundumised (mitmemahlamögin!) tehniliselt lavale on seatud? Mulle tundub, et paljud näidendi lugejate etteheiteid tulenevadki asjaolust, et tegemist ei ole romaaniga. Näidend on ju oma olemuselt tarbetekst, mis ärkab ellu alles laval. Lugeja peab olema ühekorraga näitleja, lavastaja, kunstnik ja dekoraator.
Tõlkinud Krista Kaer ja Kaisa Kaer
Teised kirjutavad:
Tänan Varraku kirjastust raamatu eest
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar