Alberto Mussa „Qāfi mõistatus”

Alberto Mussa „Qāfi mõistatuse” juures intrigeeris mind asjaolu, et autor on brasiillane, aga kirjutab araabia luulest. Tuleb välja, et tema juured ulatuvad Lähis-Idasse, ta on õppinud matemaatikat ja lingvistikat ning tõlkinud islamieelset araabia luulet. Need kolm asja annavad päris täpselt aimu, mida raamatust oodata, kuigi mitte midagi sellist ma sealt tegelikult üldsegi loota ei leidnud.

Raamatu tutvustuses öeldakse, et "saladustest, labürintidest, ennustustest ja mõttemängudest pulbitsev „Qāfi mõistatus” (2004) teeb vaimuka kummarduse araabia kultuuripärandile. Kuid eelkõige on see ülistuslaul keelele, kirjale ja luulele." Ühest küljest väga täpne, teisest küljest ei ütle teose kohta mitte kõige vähematki.

Nii saab iga lugeja lasta end kanda sõnade voolust, teha koos autoriga uperpalle, eriti mitte millestki aru saada ja ometi nautida kirjapandut.

See tundub olevat väga kaasaegne raamat. Kuigi ma ei ole kindel, kas selline väide üldse midagi tähendab. Igal juhul ei ole see mingi lineaarne jutustus, siin pole isegi mingit õiget lugu, rääkimata konkreetsest algusest või lõpust. Nii ma nägin sellega vaeva, püüdsin aru saada, kes parasjagu tegutseb, mida ta teeb ja mispärast. Kusagil teose teise poole peal hakkas juba looma, eriti pärast seda, kui loobusin mõtte tagaajamisest ja lasin end lihtsalt vooluga kanda. Ei, mõte on siin kindlasti olemas ja lõpuks saab isegi mõne vastuse.

„Qāfi mõistatuse” täielikuks nautimiseks kuluvad ilmselt ära suuremad teadmised araabia kultuurist, legendidest, ajaloost, keelest ja muust. Aga igatahes ei ole see raskepärane tekst ja lugejat üllatatakse kogu aeg. Lõdvaks ei tohi lasta, aga siis on auhinnaks toredad väikesed torked. Juhuslikult valitud lõik:

Ibn Hind kutsus seepeale enda juurde Bakri hõimu saadiku. Harit ibn Hilliza tuli nii pikas tuunikas, et see pühkis maad, ja sel olid nii pikad varrukad, et need katsid tema sõrmed. Nägu ja pea olid mähitud turbanisse, kust paistsid ainult kaks tarka silma. Sest Harit oli omal ajal Bakri klanni kõige targem mees. 

Õukond taandus kahte lehte. Harit tõlgendas seda kui talle osaks saanud loomulikku austusavaldust. Ta eksis, uudis sellest, et ta on nakatunud leeprasse, oli juba jõudnud levida. (lk 124)

Poeet, või oli see sõdalane, või mõlemat korraga, rändab ringi ja otsib üht naist, võitleb tema nimel, aga ei saa teda ikkagi omale. Samal ajal otsib keegi (seesama poeet, või oli see keegi teine? Polegi tähtis) Dzadahi silma ehk ajamasinat, mis tegelikult võib olla hoopis džinn. Vahepeal saab teada, kuidas tekkis kõhutants ja kuidas on see seotud sellega, et mehed omale võimu haarasid, kes olid tegelikult Ali Baba nelikümmend röövlit ja et tõeline Šeherezad oli tegelikult, ja on siiani, naissoost džinn ning et hoopis Aladin oli see, kes talle jutte vestis.

Tõlkinud Leenu Nigu

Teised kirjutavad:
Sõber Raamat
Kruusatee
Sirp, Janika Kronberg
Loe katkendit

Tänan raamatu eest Varraku kirjastust.