Ben Okri (1959) on Nigeeria prosaist ja luuletaja. Ta on üks tunnustatumaid tänapäeva Aafrika kirjanikke, kelle loomingut seostatakse postmodernismi ja postkolonialismiga. Niimoodi on kirjas HeadRead kirjandusfestivali tutvustuses. Okri osales selle aasta festivalil ja rääkis Kloostri aidas juttu Mathuraga, kes on tema kaks viimast eestindust tõlkinud. Pean tunnistama, mina polnud temast varem midagi kuulnud. Aga pärast tema kuulmist, õigemini kuulamist teadsin, et siin on midagi, millega kindlasti tutvuma pean.
Okri on üles kasvanud suulise pärimuse maailmas. Ta mäletab, kuidas tema isa ja onu lugusid rääkisid. Jutuvestja aga ei ole niisama sõnade edasiandja. Jutuvestja on lugu ise. Kui ta räägib näiteks krokodillist, siis ta nagu muutubki ise sellesarnaseks ja kui läbi tema suu räägib kotkas, siis ta kasvab ja muutub kotkasarnaseks ja tema selja taga võib näha tiivanukke. Jutustaja ei istu ju staatiliselt paigal, ta žestikuleerib, teeb hääli, liigutab keha. Kogu tema miimika ja keha on loo teenistuses. Aga kui sa lugu paberile kirjutad, siis sa ei saa sinna kirjutada, et kui üks virutab teisele rusikaga kõhtu, siis kostis “põmm”. Kirjalik tekst töötab hoopis teistmoodi. Suuline ja kirjalik loojutustamine on kaks täiesti erinevat kommunikatsiooniviisi. Ja see on Okrile probleeme tekitanud, et ta ei saa paberil anda edasi lugu niimoodi, nagu see tema peas on. Kusjuures tema tuttavatel inglise või ameerika kirjanikel seda muret ei ole. Neil ei ole sellist kogemust või taaka, kuidas võtta.
Okri rääkis, et tema arvates ei ole lugudel algust ega lõppu, ega ka keskkohta. Sest kuhu sa selle alguse paned? Inimese sünd? Aga enne seda sündi oli sündinud üks teine inimene, kes selle siin sünnitas ja nii edasi. Või siis “poiss kohtab tüdrukut” lood - kus need lõpevad? Enamasti lõpetatakse need abiellumisega “and they lived happily ever after”. Kuid on see siis ikkagi lõpp? Ja kus see keskkoht veel olema peaks? Ei, lood ei alga ega lõpe, need elavad kogu aeg, maailm on pidevas liikumises ja muutumises.
Tundsin, kuidas minu ees oleks nagu uks avanenud. Miks ei ole keegi varem midagi sellist rääkinud? Olen alati tundnud, kui ahistavad on reeglid ja vormipiirangud. Et lool peab olema sissejuhatus ja arendus ja selge lõpp. Ei pea! Lugudel ei ole sissejuhatust ja lõppu, lood elavad pidevalt edasi, ja nad on kogu aeg olemas olnud.
Okri loomingus on ka maagiline element, millega ta nõustub, kuid - tema arvates saavad inimesest nõidusest aru liiga kitsalt. Seda peetakse millekski, mis on fantastiline - kübarast nõiutakse välja hiir, hiir muudetakse kassiks, kass koeraks ja koerast saab jälle kübar. See ei ole nõidus. Nõidus on see, kui sa kõnnid tänaval ja kohtad seal kedagi, kes äkitselt täidab sinu südame valguse ja õnnetundega. Mitte midagi ei ole muutnud - õhk sinu ümber on ikka seesama, linnud ja puud ja põõsad, aga ometi on sinu sees midagi täielikult muutnud - sa oled õnnelik, sa tunned, kuidas su südant täidab armastus. Ja seda teeb lihtsalt üks inimene. Maagia on meie sees ja meie ümber kogu aeg. Me peame selle vaid ära tundma. Sama kehtib ka armastuse kohta. See on kogu aeg ja igal pool olemas. Ega muidu ei oleks armastus kõige enam kasutatud teema kirjanduses, kunstis ja muusikas. Midagi peab seal olema, et me seda nii oluliseks peame.
Inimesed keskenduvad tihti vaid sellele, mis on nähtav - iseloom, välimus, väline kuju. Aga kui palju tähtsam on kõik see, mida me silmaga ei näe. Sest seda on ju palju rohkem. Kõik, mis on väljaspool meid, meie ja teiste inimeste või esemete vahel, on nähtamatu. Mis ei tähenda, et seal on tühjus. Seal on teine maailm, nähtamatu maailm. Mis on võrratult olulisem, kui see, mida me silmaga näha saame. Selle teemaga tegelebki ta eesti keelde tõlgitud raamatus
“Jumalaid hämmastades”.
Raamatute tõlkimine on Okri arvates suurepärane võimalus laiendada keele piire. Raamat on ju osake autorist ja tema keelest ja konkreetse raamatu kirjutamine on võimalik ainult selles keeles ja sellisel viisil, nagu ta kirja on pandud. Kui seda nüüd tõlkida teise keelde, siis tähendab, et teos, mis oli olemas vaid ühes konkreetses olemuses, on nüüd olemas ka teises keeleruumis, kus seda ei oleks olnud võimalik kirja panna. Näiteks inglise keeles ei oleks võimalik kirjutada Puškini luulet. Aga seda on võimalik inglise keelde tõlkida. Niisiis avardab tõlkimine keeleruumi, sest võimaldab saada osa teistsugusest mõttemaailmast ja jutustamise viisist.
Küll aga ei suutnud Okri aru saada, kuidas on võimalik, et tema luulerida, milles inglise keeles on seitse sõna, saab eestikeelses tõlkes hakkama vaid kolmega. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli see: “In the beginning there was a river”, mis eesti keeles on kõigest: “Alguses oli jõgi”. Ja kuidas saab olla nii, et tema romaan, millel on originaalis 500 lehekülge, on eesti keeles üle 700 lehekülje pikk. Paradoks!
"Jumalaid hämmastades" on unenägu. Tõepoolest, ei mingit maagiat, vaid puhas unenägu. Sisu on lühidalt selles, et üks poiss, kes arvab, et ta on nähtamatu, läheb otsima nähtavust. Ja mis ta siis leiab.
Eelnev lause küll ei ütle mitte kõige vähematki Ben Okri teose kohta. Ta tegeleb selles raamatus enda jaoks oluliste teemadega - mis on näivus ja mis tegelikkus, milline on inimese osa selles maailmas. Kuidas näha maailma selle tegelikus olemuses, sest nagu öeldud, kõik nähtav on tegelikult tühine. Maailm on selline, nagu me teda näeme, ehk sõltuvalt nägemise viisist võib meid ümbritsev tegelikkus muutuda. Püüd täiuse poole peaks olema iga inimese ja tervikuna inimkonna ülim eesmärk. Just sellist maailma ta teoses kirjeldabki. Maailma, mis püüdleb täiuslikkuse poole, kus tuleb leida ilma otsimata ja armastada illusioonideta. Kus materiaalne maailm muudab oma olemust niipea, kui seda teadlikult vaadata ja kus tegelik väärtus ja suurus seisneb selles, mis on kaunis, ehe, milles on elu. Ja kus vahel harva, aga vahel siiski, ületavad elanike loomingulised saavutused, eneseületused, nende puhtaim kunst ja laulud nõnda palju piire ja küündivad nõnda paljudesse ilmadesse, et hämmastavad isegi jumalaid.
Õhus heljuvad müüdid panid teda tundma, nagu oleks ta oma kehast lahkunud ja sisenenud maailma unenägude templisse, hoonesse, mida hoidsid koos vaid meloodiad, mida võis kuulda, ent mille allikat polnud võimalik tuvastada. Ühtäkki aimas ta, et see linn koosneski lauludest ning et kivid olid need, mis laulsid. Ühtäkki aimas ta, et kõigele siin - marmorfassaadidele ja hiilgavatele raidkujudele, vitraažakendega katedraalidele ja kommertspankadele, ärikeskustele ja nähtaval olnud riigikodadele, kõige selle kollakale seaduspärale ning tänavate violetsele täiuslikkusele - oli aluse pannud, koha valinud ja lõpliku vormi andnud muusika, ainuüksi muusika, ning vaim. (lk 37)
*
Midagi saab kaduda, kaotsi minna ainult siis, kui oled lakanud sellele mõtlemast, lakanud elamast sellega mingil tähenduslikul viisil. Kõik asjad ja inimesed peavad võrsuma su seest, kasvama sinuga, ja neid tuleb alati elus hoida. Kui unustad neid elus hoida, siis kaotad nad. Paljud inimesed on elust eemaldunud just seepärast, et nad on lakanud seda nägemast. Paljud on langenud põhjatutesse sügavikesse, sest otsisid tugevat jalgealust - seda, millele alati kindel olla. Õnnelikud on need, kes püsivad paigal ja kelle juurde asjad tulevad ise. Vastustega on niisamuti. Nad lähevad nende juurde, kes neid ootavad. Nii et kui sa tahad midagi leida, siis leia see enne, kui seda otsima hakkad. (lk 98)
Üsnagi nõudlik lugemine, peab keskenduma ja kaasa mõtlema. Samale lainele saama. Võtma aega ja ruumi. Okri ütles festivalil, et ta peab ennast eelkõige poeediks ja poeesia see on. Lugege katkendit
Nädala autorist. Kui see teile istub, siis sobib teile ka ülejäänud raamat. Minu jaoks isiklikult on selle raamatu väärtuseks sinna autori kirjutatud pühendus, mis soojendab südant. See ongi meie igapäevane maagia.
Tõlkinud Mathura
Teised kirjutavad:
Nädala autor
Lembit Liivak, Sirp
Loterii
Sehkendaja
ERR Uus raamat
Intervjuu autoriga, Postimees
Intervjuu autoriga, Müürileht
