Andrus Kivirähk "Pagari piparkook"

Need lood kirjutas Andrus Kivirähk juba ligi 15 aastat tagasi. Enamik lugusid algab täiesti argistena - naine sõidab paariks päevaks ära ja mees jääb üksi koju või otsib ärimees metsa vahel suvilat, kus klassi kokkutulek peaks toimuma või rühib armunud poiss uusaastaööl jala oma unelmate tüdrukule külla. Aga niipea kui sulle hakkab tunduma, et niimoodi mõistlikult läheb kuni lõpuni välja, tuleb pööre. Ja siis järgmine pööre. Loed ja loed seda esmapilgul täiesti realistlikuna tunduvat juttu, kuni avastad, et jälle on sind tillist tõmmatud. Tegevusse sekkub jumal või kratt või selgub, et metsas elav mees käib öösiti taevas virmaliseks või osutub kohvikulauanaaber hoopis jäneseks. Igatahes, eriti sobiv aeg nende jutukeste lugemiseks on just jõuluajal, mulle tundub. Või siis jaaniööl. Siis, kui toimub asju ja kõik eriline paistab täiesti normaalne.

Mis edasi, küsid sa, uudishimulik lugeja? Millised võimalused meie ees avanevad? Sõidame saarele, leiame sealt Heldurile naise, uue elumõtte, võib-olla koguni ideaalse ühiskonna, kus filosoofid valitsevad ning valgetes toogades töölised töötavad? Armastust? Armastust polegi ju siin loos veel pakutud! Sügavad tunded, kangelasteod, pikad dialoogid, mille käigus leitakse lahendus nii mõnelegi inimkonda piinavale probleemile, mõistetakse hukka inimsoo ahnus ja omakasupüüdlikkus - seda ootad sa, lollike! Tahad, et Heldur tutvuks poeediga või targa vanamehega, kes on elu näinud ja tunneb selle varjukülgi, kuid jääb siiski surmani optimistiks. Ootad, et lugu muutuks viimaks ometi tõsiselt võetavaks ning sa võiksid mõista, milles on point. Oled valinud vale autori. Vaid sihitut, pöörast ja juhmi vägivalda tahan ma sulle nüüd pakkuda, loo lõpetuseks, ei enamat. Ma tapan Helduri, ja sa ei saa iial teada, mis mõte sellel kõigel oli. (Meri, mu meri)

Teised kirjutavad:
loterii
Arno Oja, Sirp