Bukahooliku märkmed: Viivi Luik "Varjuteater"

neljapäev, 18. juuni 2015

Viivi Luik "Varjuteater"

Kõigepealt oli järjejutt, mis tekitas liiga palju huvi, seejärel tuli raamat. Viivi Luige "Varjuteater" on just selline mitte-reisiraamat ja mitte-mälestusteraamat, mida võiks lugeda enne Rooma-reisi. Või ka mitte. Tegelikult on see pigem nagu teekond. Mälestused algavad juba lapsepõlves ja kogu eelnev elu oleks nagu teekond, kus iga samm viib lähemale Roomale, Igavesele linnale. Luik ise ütleb, et "Muidugi on „Varjuteater” romaan".

Alustasin lugemist ja olin kohe lummatud. Algus ei käi kokku mitte ühegi reisiraamatu kohta käiva tõega. See algab nimelt 1949. aastal küüditamise ajal. Aga Luige jaoks algas just siis, kolmeaastaselt, tema teekond Rooma. Igatsetud linna jõudis ta alles 1998. aastal. Ta nagu lükiks üksteise järele neid asju, mis talle raamatu kirjutamise ajal meelde tulid, lähemast minevikust ja kaugemast. Esikohal on aeg Roomas, aga samal ajal ka aeg Berliinis, kus ta veidi varem elas. Nii käibki raamat ühest kohast ja ajast teise ja sellel kõigel on oma mõte ja sisu. Nimelt leiab autor nende erinevate seikate ja inimeste vahel seoseid. Ilmselt sellepärast oligi seda kõike vaja kokku ühte õhukesevõitu raamatusse panna.

Sain aru, et raamat on kirjutatud kümme aastat pärast Rooma-aega. Seega said siia raamatusse vaid need mälestused ja mõtted, mis selle aja tagant veel tähendust omasid, meeles püsisid, mida autor pidas oluliseks edasi anda.

Olin saabunud koju.
Seal võõral lennuväljal seisis inimene, kes oli minu kodu. (lk 35)

Järjejuttu kuulates paelus mind väga Luige kirjeldus, kuidas ta Rooma peavaksalist ühele külalisele odavat rongipiletit ostis. Odava rongipileti ostmine Rooma peavaksalist on nimelt lootusetu ülesanne, esiteks on seal hiiglaslikud unised piletisabad, teiseks on odavad piletid alati välja müüdud. Kõige tähtsam on välja valida õige kassa ja õige piletimüüja ja talle õigel viisil läheneda. Itaalias saab piletiostmisest etendus, milles kogu saal huviga kaasa lööb. Midagi sellist rahvad siinpool Alpe vaevalt et naudiksid.
(Tundub, et err-i järjejutu lingid hetkel ei tööta, muidu ma soovitaks seda osa kindlasti kuulata).

Sellisest naljakatest ja kummalistest seikadest kirjutab Luik veel. Sellest, millistena tema nägi neid itaallasi, kellega ta kokku puutus. Ta kirjeldab inimesi teravalt ja olukorrad, kus nad esinevad, on omalaadsed. Vaese riigi suursaadiku perele sobiva korteri otsimine on aga lausa tragikoomiline.

Sellel ühel hetkel seal puu all mõistsin ma midagi, mis pidi minuni jõudma alles aastate pärast.
Mõistsin, et kui sul on kodu ja kui see kodu on teise inimese südames, siis ütle talle seda. Anna teada. Sest kui juba JJ tunneb, et on hetk sealpool muret, siinpool õnnetust, siis on see tõsi. Siis jääb üle ainult kinnitada, et jah, tõesti, iga hetk on hetk sealpool muret, siinpool õnnetust, ja ei tea, kas homset päeva üldse tuleb ja kas enam saabki midagi ütelda. (lk 199)