Kolmapäev, 13. august 2014

David Suchet ja Geoffrey Wansell "Poirot ja mina"

Agatha Christie ja Hercule Poirot fännid loevad seda raamatut niikuinii. David Suchet mängis BBC filmides Poirot'd 25 aastat ja on saanud enamiku vaatajate jaoks Poirot võrdkujuks. Siiski on raamat pigem suunatud Briti lugejale või siis sellisele lugejale, kes on hästi kursis Briti näitlejate ja filmidega. Sest Suchet loetleb mõnuga üles terve hulga näitlejaid, kellega ta koos nendes filmides mängis. Lisaks ka need näitlejad ja lavastajad, kellega ta Poirot filmide vahepeal teatris koos mängis. Ehk vahepeal on raamat natuke kuiv ja isegi igavavõitu.

Huvitav on see osa, kus ta kirjeldab, kuidas ta jõudis Poirot'le iseloomuliku hääle, kõnnaku ja stiili juurde. Suchet on peaaegu sama suur pedant kui Poirot ise oli ja ei tee lavastajale mingeid järeleandmisi selles, kuidas tema Poirot'd ette kujutab. Tema moto oli - võimalikult autoritruu. Olemata kuigivõrd kursis näitlemise või filminäitlemisega, oli minu jaoks huvitav, kui palju tööd ja vaeva näitleja näeb sellega, et tema kehastatav tegelane ekraanil võimalikult loomulik ja elutruu välja paistaks. Või kui tähtis on see, et ka vaatajad rahule jääksid. Suchet luges põhjalikult läbi kõik Christie Poirot' teosed, tegi omale pika nimekirja talle iseloomulikest joontest ja harjutas-harjutas-harjutas.

Muuhulgas saab teada üht-teist ka proua Christie enda kohta, aga kes on tema mälestusteraamatut lugenud, sellele ei midagi uut.
Tulin ühel hommikul oma kodunt Pinneris metrooga Londonisse, lugesin omaette ja mõtisklesin oma mõtteid kuni rong linna jõudis, kui korraga - ootamatult - keegi vagunis täiest kõrist hüüatas: "See on Poirot!"
Tõstsin pilgu ja nägin, et hüüdjaks oli olnud kombekohaselt riides nunn, kes nüüd mööda vagunit minu poole jooksis. Ta tuli ja istus otse minu vastu, pressides end kahe pahaaimamatu reisija vahele, krabas mul käest ja raputas kõvasti, öeldes, kui hea meel tal on minuga kohtumise üle. Ma naeratasin nii kenasti, nagu oskasin, ja noogutasin viisakalt.
Aga sellega asi ei lõppenud. Nunn seletas mulle, et lõpetas just "vaikimisperioodi" ja rõõmustab, et saab väljendada heameelt minu nägemisest. Edasi rääkis ta kogu vagunile, nii kõvasti kui hääl lasi, et talle ja teistele kloostriõdedele meeldib pühapäevaõhtuti pärast pimeduse saabumist Poirot'd vaadata, isegi kui kloostri reeglid seda päriselt ei lubanud.
"See on üks meie keelatud saladusi," luksus ta naerda. "See on päris tore."
Selleks ajaks olin ma näost punane nagu peet ega tahtnud midagi rohkem, kui et vagunipõrandas avaneks luuk ja pillaks mu rööbastele, ükskõik mis, aga peaasi, et sealt pääseksin - tundsin ennast nagu oleksin staar mingis pornofilmis, mida iga pühapäeva õhtul kloostris näidatakse. (lk 214)
Tõlkinud Ragne Kepler

Lühike klipp, kus Suchet näitab, mismoodi ta Poirot hääleni jõudis:


Teised kirjutavad:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar