reede, 3. jaanuar 2014

Olga Tokarczuk „Algus ja teised ajad“

Kõigepealt lugesin katkendit ja teadsin, et see on raamat, mida pean kindlasti lugema. Ühest küljest on tegu kogumikuga omavahel seotud novellidest, mis moodustavad terviku, kuid mida võib soovi korral ka iseseisvalt lugeda. Teisest küljest võiks Poola kirjaniku Olga Tokarczuki romaani „Algus ja teised ajad“ nimetada perekonnalooks või siis ühe küla looks või ka ühe ajastu looks. Kõik need kihid on siin olemas ja palju rohkemgi veel. Mulle istus teose mütoloogiline reaalsus, kus legendid ja rahvapärimus osutuvad elu orgaaniliseks koostisosaks ja keegi selle üle ei imesta.

Vastuseks Hendrik Lindepuule küsimusele, kas ta on leppinud, et kriitikud nimetavad teda mütoloogiliseks realistiks, vastas Tokarczuk nii:
Jah, mul ei ole midagi selle vastu, sest ma arvan, et müüdid on inimestele ja rahvastele äärmiselt tähtsad. Küll aga ei meeldi mulle, kui mind nimetatakse maagiliseks realistiks. Ma arvan, et minu loodud kirjandus on kindlasti realistlik, aga küsimus on muidugi, mis see realism siis on. Ma olen nõus postmodernistliku kirjandusteoreetiku Stanley Fishi ütlusega, et tõde on see, millel on reaalsed tagajärjed. Kui keegi näeb unenägu, mis muudab kuidagi tema elu, siis on see unenägu tõde ja tõeline. Kui keegi näeb vaime ja see muudab tema elu, siis on need vaimud tõelised. Ning sealjuures ei ole üldse oluline ja mind isegi ei huvita, kas vaimud on olemas või mitte.

Seega ei maksa realismi austajatel peljata, et tegu on mingisuguse esoteerilise jutu või maagilise maailmaga. Andrus Kivirähk kirjutab, et Tokarczuk laotab loo meie ette mitte halli eepilise müürina, vaid värvilise vitraažaknana. Kuigi põhiliselt räägitakse kahe perekonna lugu, on raamatus hulk tegelasi, kelle "aegade" kaudu seda maailma avatakse. Ja need on väga põnevad tegelased - tüdruk, kes ilmub külla ei tea kust, elab üksi metsas ja andub igale mehele, mõisahärra Popielski, kes peab lootusetut võitlust loodusjõuga, Paha Inimene, kes ei tea enam isegi, miks ta paha on, Näkk Vesipapp, kes oli Vesipapi-nimelise talumehe hing, kes uppus tiigis kunagi augustis. Veel saavad sõna Jumal, Misia kohviveski, maja, puuviljaaed ja seeneniidistik. Igaüks neist lisab killukese Alguse maailma. Sest Algus on selle küla nimi, kus tegevus toimub ja kust selle elanikud maailma vaatavad.
Jumal armus inimesse, aga ilma vastuarmastuseta.
Jumala armastus, nagu iga teinegi, oli koormav. Inimene sai küpsemaks ja otsustas vabaneda Jumalast kui tüütust armukesest. "Luba mul ära minna," ütles inimene. "Las ma õpin maailma tundma omal kombel, anna mulle reisiks varustust kaasa."
"Sa ei saa ilma minuta hakkama," ütles Jumal inimesele. "Ära mine."
"Ära tüüta," ütles inimene, ja Jumal ulatas talle kahjutundega õunapuu oksa.
Jumal jäi üksi ja igatses. Ta nägi unes, et just tema ajas inimese paradiisist välja, nii väga tegi talle haiget mõte, et teda on maha jäetud.
"Tule minu juurde tagasi. Maailm on kohutav ja võib sind tappa. Vaata neid maavärinaid, vulkaanipurskeid, tulekahjusid ja uputusi," müristas ta vihmapilvedest.
"Jäta mind rahule, ma saan hakkama," ütles inimene ja läks oma teed.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar