Armin Kõomägi "Minu Mustamäe"

Ei istunud Armin Kõomägi "Minu Mustamäe" mulle üldsegi. Ehk ei oleks pidanud seda lugema keskaja ajaloo ja alternatiivajaloolise fantasy vahele. Kogu see kaasaegse mehe paine ei tõmmanud kaasa. Kõomägi novellid on väga selgelt ja äratuntavalt mehe kirjutatud, ei teki hetkeksi kahtlust. Väga maskuliinsed, peategelased on enamasti väikese kiiksuga mehed, vandesõnu autor ei karda. Ma ei ole üldiselt eriti tundlik kirjanduses ropendamise suhtes, aga mulle siiski ei meeldi, kui autor mind kui lugejat p...sse saadab.

Teose esimene novell - Minu Mustamäe - tundus kõige tugevam. Siin räägib Kõomägi iseendast, teeb jalutuskäigu oma lapsepõlve Mustamäele, näeb terava pilguga nii toonastes kui ka praegustes oludes groteski. Aga lõpuks vajub ka see lugu ära ülesloetlemisse, millises majas ta sai, millises ei saanud ja millises sai peaaegu. Teos koosneb kahest osast - Mustamäe lugudest ja "Muudest lugudest". Samas on neis kõigis suur ühisosa. Kõik lood toimuvad linnas, mitmes on fantastilist elementi, abielurikkumist, lihtsate inimeste lihtsaid tegusid. Autor ise ütleb: "Triviaalsus pikitud fantastikaga ja ikkagi selline mitte eriti hästi varjatud soov olla vaimukas." Nõustun.

Teised kirjutavad:
Kirjaniku koduleht
Katkend raamatust
Indrek Hargla, Looming
Lugemissoovituse blog
Jan Kaus, Postimees
Istu mu pingile, kiika mu aknasse

Nõudmiseni

Raamatusõltlastele

Klassikaraadio

Kiiksu lugemisarhiiv

Kirjandusministeerium

Intervjuu autoriga, Keskus

Intervjuu autoriga, Ekspress