Ma räägin sulle lugusid. Usu mind.

Jõudsin Jeanette Wintersonini kogemata. Ma olin küll tema neli raamatut omale riiulisse ostnud ja vahel ka nende lugemise peale mõelnud, aga ta tuli minu juurde just nüüd ja just praegu.

Kirg
Tuletornipidamine
Kivist jumalad
Apelsinid pole ainsad viljad

Kõik need neli teost on täiesti erineva süžeega ja ometi nii sarnased. Wintersoni stiil on omalaadne, napp ja täpne, poeetiline ja kordusi täis (ma armastan kordusi!). Tema teoste juures meeldibki mulle eelkõige nende stiil ja rütm. Kordused loovad rütmi ja tekitavad tunde nagu tekst voolaks edasi ja tagasi. Lõpuks ei olegi nii tähtis, millest ta kirjutab, sest lugeda on igal juhul nauding.

Omaelulooline "Apelsinid pole ainsad viljad" on Wintersoni debüütromaan, mis ta tuntuks tegi. Ja kuigi on kurdetud, et pole nagu õiget narratiivi ja sisu, siis minu jaoks oli seda piisavalt. See teos rääkis eelkõige vajadusest olla mõistetud, kuhugi kuuluda ja võimalusest või võimatusest olla teistsugune.

"Kivist jumalad" on hoiatusulme, mida ma lugesin naudinguga. Kuid kui pärast teose käestpanemist järele mõtlema hakkasin, siis leidsin, et sisu ei istunud mulle tegelikult eriti. Winterson kirjeldab maailma, kus inimesed ei oska elada jätkusuutlikult, niimoodi, et meie planeet kannatada ei saaks. Ja vahet pole, et aega mõõdetakse miljonites aastates, inimesed on kõigil ajastutel, planeetidel või paikades ühesugused. Lootust ei ole ja ei tule. Ausalt öeldes jättis suhteliselt külmaks. Aga jällegi - viis, kuidas ta maailma kirjeldab, sõnu ritta laob, on niivõrd kaunis, et lihtsalt loed ja naudid. Võrreldes "Kire" ja "Tuletornipidamisega" jääb see teos minu jaoks tagaplaanile.

Lood. Winterson on lugudejutustaja. Eriti on lugusid täis "Tuletornipidamine", mis räägib üheaegselt nii 19. sajandil elanud Babel Darki kahestunud elust kui ka tüdrukust, kes kasvas üles tuletornis Pew juures ja õppis seal nii tuletornipidamist kui ka lugude jutustamist.

Aga kõigepalt oli "Kirg". Lugu, mis seob enda sisse maailma, kus valitsevad tunded ja mitte niisama tunded, vaid sellised, mis tõstavad kõrgustesse ja varastavad südameid, kus armastus võib muutuda vihkamiseks, mis on määratu ja meeletu. Kus armastus on kirg ja vihkamine kinnismõte. Napoleoni armee sõdur Henri, kelle armastusest Napoleoni vastu sai vihkamine, Veneetsia paadimehe tütar Villanelle, kelle elu juhtis kirg ja süda. Iga lause on omaette maailm ja maailm mahub ühte lausesse. Lihtsalt loed ja kaod sõnade voogudesse.

Winterson räägib lugusid. Ja ma usun teda.

Saabudes Veneetsiasse meritsi, nagu seda peakski tegema, näib, nagu tõuseks eespool üles väljamõeldud linn ja väreleks õhus. 

Selles nõiutud linnas tunduvad kõik asjad võimalikud olevat. Aeg peatub. Südamed löövad. Tõelise maailma seadused on ajutiselt katkestatud. Jumal istub sarikatel ja pilkab kuradit ja kurat müksab Jumalat sabaga. Nõnda on see alati olnud. Räägitakse, et paadimeestel on ujulestadega jalad ja kerjus ütleb, et ta nägi noort meest vee peal kõndimas. 

Kui sa peaksid mind jätma, muutub mu süda veeks ja voolab minema.

Suure kella maurid viibutavad haamrid tagasi ja löövad kordamööda. Varsti tunglevad väljakul kehad, nende soe hingeõhk tõuseb üles ning moodustab pea kohal väikesi pilvi. Minu hingeõhk tuhiseb otse minu ette nagu tuld purskaval draakonil. Esiisad hõikavad üle vete ja Püha Markuse orel alustab. Jäätumise ja sulamise vahel. Armastuse ja meeleheite vahel. Hirmu ja seksi vahel on kirg. Mu aerud lebavad vee peal. On uusaastahommik, 1805.  

(Kirg, lk 87)

*

PEW, MIKS MINU EMA ISAGA EI ABIELLUNUD? 

Tal polnud selleks aega. Isa tuli ja läks. 

Miks Babel Dark Mollyga ei abiellunud? 

Dark kahtles Mollys. Ära kunagi kahtle selles, keda armastad. 

Aga võib-olla ei räägi nad sulle tõtt. 

See ei loe. Sina räägi neile tõtt. 

Mida sa sellega mõtled? 

Sa ei saa olla teise inimese ausus, lapseke, aga sa saad olla iseenda ausus. 

Mida ma siis ütlema pean? 

Millal? 

Kui ma kedagi armastan? 

Seda peadki ütlema.   

(Tuletornipidamine, lk 70)

Tõlkinud Kätlin Kaldmaa