Ma pole üldsegi ole esimene, kes neid kahte raamatut koos vaatleb. Ütleme ausalt, ega mul Maarja Kangro "Dantelikust august" eriti midagi kirjutada ei ole. Kui "Ahvides ja solidaarsuses" oli (minu jaoks) uudsust, siis "Dantelik auk" tundus sellise intellektuaalitsemisena. Sain teada uue sõna - intelligiibne. Tuleb välja, et ongi selline sõna olemas, juba Schopenhauer kasutas. Ühesõnaga, ei jätnud erilist muljet.
Tiina Laanemi "Õnneliku jääga" läks natuke paremini. Tema lugude peategelased oleks justkui elust enesest, igatahes on mul sellistega lihtsam samastuda kui Kangro erudeeritud emantsipeerunud naistega. Natuke fantaasiaelementi on ka sees, aga õige natuke ja arvatavasti mõne jaoks ei ole need elemendid üldsegi fantaasia, vaid "vabalt võib juhtuda" asjaolud. Lugudel olid kenasti puändid olemas, nagu ka algus, lõpp ja keskpaik. Kõik just nii nagu ühes novellikogumikus olema peab. Meelde jäi proua Pall, kes armastab tasuta asju, töönarkomaanist härra H, kes puhkusest ainult unistada suudab ja "Musta augu" peategelane, kellel mitte kuidagi ei õnnestu ennast maailma silmis ära kaotada. Ja muidugi ka niminovelli peategelane, kes soovist kõiki õnnelikuks teha ise nii täielikult läbi põleb, et täitsa ära hajub. Tegelikult, kui veel natuke mõelda, siis meenuvad ka teised tegelased, kes samamoodi isikupärased on. Või siis hoopis peegeldavad inimesi meie ümbert, on nagu tüpaažid, tegelased tegelikust maailmast, sellised, keda leidub kõikjal ja kogu aeg.
Dantelik auk:
"Tigedad tähed"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar