2013. aasta kokkuvõte

Kui ma ligi kuus aastat tagasi selle blogiga alustasin, siis tundus see hea võimalus jagada teistega mõtteid, mis raamatuid lugedes tekkisid. Peamine põhjus oli siiski selles, et tahtsin oma lugemismälu pikendada. Tagantjärele hea vaadata ja meenutada, mida lugenud olen ja mida sellest arvanud. Ja veel on blogimine hea võimalus tegeliku elu elamise asemel asendustegevusega tegeleda. Aga tundub, et Bukahoolikul* on vahepeal elu tekkinud ja nii ongi kirjutamine tagaplaanile jäänud. Ka lugemine ei ole enam esmane tegevus (kuidas küll sellest pidevast arvuti taga prokrastineerimisest lahti saada!). Tegelikult kaalusin üldse lõpetamist, aga siis tuli meelde, et ma ikkagi iseenda jaoks tahan neid mõtteid üles kirjutada. Ja muidugi tean, et mul on lugejad. Selle üle imestan endiselt. Aitäh, et olemas olete. Sellegipoolest ei luba, et edaspidi siia kuigi tihedalt postitusi tuleb.

2013 on eriline aasta, sest esimest korda tutvusin e-lugemise maailmaga. E-lugesin küll alla poole kõigist loetud raamatutest (27), aga päris kindel on, et ilma lugerita oleks kogu aastatulemus palju nadim olnud. 2013 oli aga ka tavapärane aasta, et igasugu erinevaid asju sai loetud, nagu alati. Ja jällegi on hirmus raske midagi eraldi välja tõsta, ilma et vähemasti pooli ei nimetaks. Proovin kuidagi autorite järgi liigitada. Kindlasti ei ole see nimekiri tähtsuse järjekorras.

Esimene on Mika Waltari „Sinuhe“, mida alustasin juba tunamullu ja suvel lõpuks läbi sain. Selle pärast ta esimene ongi, et ma ei mäleta, et mul ühegi raamatuga selline armastuse-vihkamise suhe oleks tekkinud. Põnev raamat, haarab kaasa, aga näe, lugeda ei saa.

Kätlin Kaldmaa, kellelt on viimasel ajal ilmunud tervelt neli raamatut! Kõik eri žanrites ja kõik lugemist väärt: luulekogu „Armastuse tähestik“, lasteraamat „Lugu Keegi Eikellegitütre isast“, ellujäämisõpetus „Õnn on otsuse küsimus“ ja romaan „Islandil ei ole liblikaid“.

Kodumaistest autoritest ei saa nimetamata jätta Indrek Harglat ja Andrus Kivirähki. Mõlemat autorit ma tegelikult alles avastan ja mida rohkem süvenen, seda rohkem nad meeldima hakkavad. Hargla Apteeker Melchiori sarja neljas osa „Pirita kägistaja“ sobib hästi nii ajaloo kui ka krimkade armastajatele ja „Süvahavva. Esimene suvi“ on väga lahe meie oma etnoõudus. (Vaatasin just seriaali esimese hooaja viimast osa ja avastasin, et Hargla on raamatus tegevuskäiku muutnud. Ehk kui keegi arvab, et seriaal nähtud ja mis ma ikka raamatut loen, siis need kaks ei ole päris üks ja sama.)

Kivirähu „Maailma otsas“ ehk „Jutustus heade inimeste elust“ ongi täpselt see, mida alapealkiri lubab. Tore teos, kus argised inimesed ajavad oma argiseid asju, aga lugeda on mõnus. Ülejäänud kaks, „Pagari piparkook“ ja „Lood“ sisaldavad tema uskumatu fantaasialennuga lühijutte. Pealegi, keegi peale Andrus Kivirähu ei pane oma teostele pealkirju nagu „Lood“ või „Jutud“. „Pagari piparkook“ oli nii ammu kirjutatud, et siis tuli veel pealkirja peale mõelda.

Neil Gaimanilt kaks uuditeost – lühiromaan „The Ocean at the End of the Lane“, mis on fännidele igal juhul kohustuslik, kuigi teised peavad ise otsustama ja interaktiivne jutukogu „A Calendar of Tales“. Viimast soovitan mitte lugeda, vaid kuulata – Gaiman oskab etlemist suurepäraselt.

Veel avastasin Bill Brysoni, kelle populaarteaduslikud raamatud on väga muhe lugemine. „Ringkäik kodumajas“ jutustab eraelu ajaloost ja „Ei siin ega seal“ on reisikiri läbi Euroopa.

Kui te loete ainult ühe raamatu, siis lugege Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". Krimka, põnevik, ajalugu ja huumor. Parim masenduse ravi. Kaalun iga veidikese aja tagant selle ülelugemist.

Olga Tokarczuk "Algus ja teised ajad". Midagi hoopis teistsugust Poola kirjanikult. Ühe küla lugu, põimitud mütoloogia, katoliikluse ja ajalooga.

Valdur Mikita "Lingvistiline mets". Mikita on teistmoodi mõtete mõtleja, millest mõned sobituvad täpselt sellesse tühja kohta, mis täitmist vajas ja teised jäävad ümbruskonda hõljuma (mutel ja metsikud, kui nimetada, mis esimesena pähe kargas), lootusega kellegi teise pähe teed leida.

Lewis Carroll "Snargijaht" on klassika, pealegi suurepärases kujunduses ja ilus raamat, mida riiulil eksponeerida. Tunnistan, et silitasin käega raamatu selga ja lehitsesin, et tunda sõrmede all selle tekstuuri ja lihtsalt väljanägemist imetleda.

Tove Jansson "Suveraamat". Ei mäleta, et oleksin kohanud teist sellist jutukogumikku, kus iga jutu puhul tundub, et see oli nüüd tõesti suurepärane, parim, mida autor kirjutas. Viimase kui ühe jutu puhul! Positiivne ja elujaatav.

Ning last but not least – J.R.R. Tolkieni „Kääbik“, loetud juba ei tea mitmekümnes kord ja ikka tore.

Nüüd tunnen, et olen liiga teinud paljudele teistele mullu loetud suurepärastele raamatutele, mida siin eraldi ei nimetanud, näiteks Stephen Kingi "On Writing", Tiina Laanemi "Õnnelik jää", Hille Karmi "Taevas ja maa", Piret Mäeniidu „Aleksei Turovski ja teised loomad“, Indrek Koffi „Eestluse elujõust“.

_____________________________
*MS Word soovitab lahkelt asendada see tundmatu sõna ühega neist kahest: Burkahoolik või Nukahoolik.