Bukahooliku märkmed: Kätlin Kaldmaa "Islandil ei ole liblikaid"

laupäev, 1. veebruar 2014

Kätlin Kaldmaa "Islandil ei ole liblikaid"

Viimase pooleteise aasta jooksul ilmus Kätlin Kaldmaal neli raamatut, igaüks eri žanris. Lisaks sellele ta tõlkis ja toimetas. Ma ei saa aru, kuidas üks inimene nii palju jõuab!

"Islandil ei ole liblikaid" moodustab koos "Armastuse tähestiku" ja "Looga Keegi Eikellegitütre isast" tegelikult ühe terviku. Teised kaks ilmusid varem, aga nad on ka romaanis sees. Autor on öelnud, et ta läks romaani kirjutama, aga need kaks tahtsid ka tulla.

Teose vastuvõtt on olnud väga polaarne. Tundub, et on need, kellele teos hirmsasti meeldib ja need, kes seda üldse ei talu. Vahepealseid arvamusi nagu polegi. Minu emale näiteks ei meeldinud üldse, ütles, et üks imelik raamat ja üldse polnud huvitav. Mina kuulun fännide leeri.

Me oleme harjunud lineaarselt kulgevate raamatutega, kus asjad toimuvad üksteise järel. Aga tegelik elu ei ole ju lineaarne, siin juhtub kõik läbisegi, ühel ja samal ajal. Aga kuidas seda edasi anda, kui vahendiks on vaid tekst paberil, mida hakatakse lugema algusest, kuni tagakaas vastu tuleb?

Näiteks võib seda teha nii, et üks jutt jookseb lehe ülemist serva pidi ja teine selle all. Pean tunnistama, et mind lugejana vahepeal vihastas, et pidin kogu aeg katkestama ja tagasi pöörduma, aga tegelikult on see suurepärane vormivõte andmaks edasi kahte paralleelselt kulgevat lugu, mis ühel hetkel väga poeetiliselt kokku saavad. Kui on juttu päikesest, on tekst kera- või poolkerakujuline, mõnel lehel on vaid paar rida. Ja siis on seal luuletused.

Selline ilutsemine ajab ju närvi, eks ole. Tahaks paksu tekstimassiivi ja et väärtuslik paber oleks ikka täielikult ära kasutatud! Ma ei maksa ju valge lehe eest, ma maksan tähemärkide eest! Või ma ei tea, mida need teose vormi kritiseerijad mõtlevad. Nüüd tuleb meelde, et kui seda raamatut esimest korda lehitsesin, panin tagasi, sest mulle tundus, et see on miski luuleline jura, millel pole saba ega sarvi. Selline arvamus tekkis ainuüksi vormi ja kujunduse tõttu. Teost lugenuna pean tunnistama, et luuleline on ta küll, aga igatahes mitte jura. Teosel on olemas täiesti loogiline sisu ja selge narratiiv. Hoolimata vormimängust on tegemist ikkagi romaaniga, mille tegevus toimub ühes kindlas paigas ja hõlmab sadakond aastat. Islandil. Põhja-Jäämere ääres. Kunagi tulid sinna üks naine ja üks mees, et omale eraldatusse kodu luua. Aga siis järgnesid teised ja ühest majast sai küla ja palju hiljem juba linn. Mehed käisid merel ja ajasid omi asju ja naised muudkui ootasid. Üksi. Aga enamasti koos lastega.

Kirikust meestele ei piisanud. Õpetaja ei sattunud terve talve jooksul kordagi fjordi, küll aga saatis koguduse lammastele iga kuu ühe õpetliku sisuga kirja, mis siis kunagi kevadel kõik postipoisiga ühekorraga kohale jõudsid. Et raamatud olid tüdrukutel kõik juba talve jooksul mitu korda läbi loetud, võeti kirjad Gudruni majja lugemisharjutuseks, kuni lambad need suvel kivi pealt nahka pistsid. Tüdrukud uurisid huviga suvi otsa, kas need lambad väljendasid pärast kirjaeinet jumalakartlikumat loomust kui teised karja utekesed. Ühe lamba puhul võis täheldada teatavaid muutusi iseloomus - teda vedas otsekui mingi nähtamatu niit kiriku juurde ja ehkki tüdrukud teda esialgu lõputu arv kordi teiste juurde tagasi ajasid, oli uteke mõne aja pärast jälle kiriku trepi ees nagu viis ööri. Talle paistis kirikurohi kõigist teistest enam maitsevat ja sai nii temast selle kiriku truu lambuke. (lk 73)