Üks lugu. Raamatukogust ja Veneetsiast. Ilma lõputa.

JUTUSTA MULLE ÜKS LUGU, PEW.
Missugune lugu, lapsuke?
Õnneliku lõpuga lugu.
Ei ole sellist asja terve ilma peal.
Õnnelikku lõppu?
Lõppu.

Kõik lood elus on omavahel seotud. Ja ühelgi neist pole algust ega lõppu, isegi keskpaiga leidmine on kahtlane. Mul on neli Jeanette Wintersoni teost, seisavad juba aastaid riiulis. Veetsin neli päeva Veneetsias. Kõigepealt avastasin LibraryThingi. Ei, kõigepealt loobusin Facebookist. Ei, enne seda ostsin omale uue arvuti. Ei, lood ei alga ega lõpe, need elavad kogu aeg.

Ühesõnaga, loobusin Facebookist. Sellest kohutavast aja- ja ajuröövlist. Kuna mulle tundus, et ma mitte midagi muud enam ei teegi, siis tuli ette võtta radikaalseid samme. Aga mida teha kogu selle vaba ajaga, mille oled harjunud õhtuti arvuti taga veetma? Siin tuli appi uus arvuti ja LibraryThing. Kuna uus arvuti ei toeta minu raamatukoguprogrammi, pidin oma virtuaalse raamatukogu hoidmiseks midagi uut välja mõtlema. Leidsin LibraryThingi.

LibraryThing on online raamatukogu, mille koostavad selle kasutajad. Sa saad luua omale profiili (kas avaliku või peidetud) ja lisada andmebaasi kõik oma raamatud. Kui tahad, saad suhelda teiste kasutajatega foorumite kaudu või otse. Sa saad hinnata oma raamatuid, rühmitada nad kollektsioonidesse ja sildistada. Sa saad neile ligi igast netiühendusega arvutist. Sa saad otsida nii oma raamatukogu kui ka kogu baasi hulgast. Kuni 200 raamatut saab lisada tasuta, aga eluaegse kasutamisõiguse saab osta 25 USD eest.

Raamatute lisamine on lihtne - otsida saab üle maailma umbes seitsmesaja raamatukogu andmebaasist, sealhulgas meie ESTER, Tartu Ülikooli raamatukogu ja ELNET, muidugi ka Amazon, Library of Congress jne. Lisada saab raamatuid ükshaaval, importida korraga või kasutada näiteks oma telefoni ribakoodi lugejat. Hetkel on probleem selles, et ESTERi kataloogi link ei tööta hästi ja seega leiab otsing ainult need raamatud, mida on varem juba otsitud. Iga sinu lisatud raamat ühendab sind teiste LT kasutajatega "teose" kaudu. Ehk siis Agatha Christie "Murder in the Orient Express", selle eestikeelne tõlge "Mõrv Idaekspressis" ja prantsuskeelne "Le Crime de l'Orient-Express" on üks teos, aga erinevad väljaanded. Selline süsteem võimaldab esiteks hoida erinevate kirjete hulka kontrolli alla, aga kasutaja jaoks on väärtus eelkõige teabe hulgas. Teose lehelt leiad oma raamatu kohta teiste kasutajate hinnagud, soovitused ja arvustused, lisaks saab igaüks lisada teose juurde sellist teavet nagu sari, esmatrüki aeg ja koht, tegevuspaigad, olulised tegelased ja sündmused, auhinnad, avalause ja lõpulause ja veel muudki.

Mis sellel kõigel ikkagi Facebookiga tegemist on? Eelkõige seda, et õhtud olid taas sisustatud - kuna minu andmebaasi ja LibraryThingi andmed on erinevad, pidin käsitsi ükshaaval üle käima kõik oma 1400 raamatut. Lisama need andmed, mida ei eksporditud, puuduolevad kaanepildid ja paljud raamatud käsitsi LibraryThingi "teose" süsteemiga ühendama. Ehk viimase kahe kuu õhtud olid taas arvutiga sisustatud. Nüüd on minu baas valmis - kõik mu raamatud mulle vajaliku teabega baasis, jagatud kollektsioonidesse, lisasin ka e-raamatud ja eraldi kollektsiooni need teosed, mida olen lugenud, aga ei oma. Taas on käes küsimus - mida õhtul teha? Vastus on muidugi lihtsamast lihtsam - lugeda raamatuid. Nii olengi nädalaga läbi lugenud neli raamatut. Wintersoni oma. Rohkem mul neid kodus ei ole.

Kuna LT näol tegemist on tohutu andmekogumiga, siis võimaldab see anda soovitusi. Paljude raamatute kohta saab pärida "Kas see mulle meeldiks?", samuti jagab LT automaatseid soovitusi sinu raamatukogus olevate raamatute põhjal, ka saavad seda teha teised kasutajad. Veel kogub ta statistikat. Näiteks sain teada, et minu raamatute arvestuslik kaal on 411,2 kg, ruumi võtavad nad 14,8 vannitäit, kõige lühemas raamatus on 6 lk ja kui kõik raamatud üksteise otsa laduda, siis on virn peaaegu sama kõrge kui Taj Mahal.

Aga Veneetsia? LibraryThingis saab erinevate parameetrite järgi otsida. Mis toobki mind algusesse tagasi, Jeanette Wintersoni juurde. Otsisin oma kogust raamatuid, mille tegevus toimuks Veneetsias. Kõigepealt leidsin muidugi "Surma Veneetsias", aga see tundus hetkel liiga raskepärane. Lugesin Alfred de Musset' "Tiziani poega", Gerald Durrelli "Public School'i haridust", aga nimekirjas oli ka Jeanette Wintersoni "Kirg". Ja taas algusesse. Kui ma ei oleks omale uut arvutit ostnud, poleks ma Jeanette Wintersonini jõudnud. Mitte praegu. Ei, lood ei alga ega lõpe, need elavad kogu aeg. Aga see on juba teine lugu.