Küll on tore, kui keegi sulle ütleb, et sa saad ise otsustada selle üle, kas sa oled õnnelik või mitte ja et valu läheb üle. Et sa ei pea ootama kakskümmend aastat, et ise lõpuks samale järeldusele jõuda. Kellegi teise ütlemisest on teinekord muidugi vähe kasu, me peame ju ise kõik oma valud ja rõõmud läbi elama. Aga mul on ikkagi lootus, et selline ütlemine jääb meelde ja meenub õigel ajal, siis kui enam kuidagi edasi elada ei oska. Ja et siis see aitab. Aitab kiiremini jõuda sinna, kuhu meie emadena jõudsime alles nii pika teekonna järel.
Eriti armsad olid raamatu viimased kaks peatükki, mis kirjutatud tütre poolt emale. Sest ka emad peavad pärast tütarde lahkumist uutmoodi elama õppima.
"Õnn on otsuse küsimus" on väga isiklik raamat. Ma ostsin selle lootuses, et saan selle anda kaasa oma tütrele. Seda ma teengi, aga siin on nii palju asju, mis meil on teistmoodi, mis igas peres on omamoodi. Tahaksin, et oskaksin ka ise kirjutada oma tütrele teele kaasa midagi samasugust. Midagi sellist, mis räägib minust ja temast.
Kui asjad on täiesti sassis, tuleb lihtsalt hakata neid tasapisi ja ettevaatlikult ükshaaval lahti harutama. Küll sa sest välja tuled. Eluga.Teised kirjutavad:
Postimees
Loetu kaja
Asjatud mõtted
Teele
Väike raamatutuba
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar