Peter S. Beagle "Viimane ükssarvik"

Uimane muinasjutt? Tõsine filosoofia? Lihtsalt kaunis lugu? Mina ei oska vastata. Siia raamatusse on kokku segatud liiga palju eri osiseid. Ma siis eelistasin lugeda seda kui lihtsalt kaunist muinasjuttu. Ilma analüüsimata ja nuputamata, et mida selle kõigega nüüd ikkagi öelda taheti.

Poeetiline ja lummav lugu, peen huumor ja vaimustavalt kujundlikud olustikukirjeldused: "Tema hääl krabises kiivri sees nagu väikeste küünistega käppade kraapimine." või "Tema mõõgana vahe naeratus surus oma külma tera nende kõrile".

Miskipärast meenus kogu aeg Le Guini "Meremaa võlur". Sarnane meelelolu? Stiil? Tõdemus, et igal meie teol on tagajärjed ja et maailmas peab valitsema tasakaal? Veel tuli meelde Hannu Mäkelä "Hobune, kes kaotas prillid ära". Ka seal oli olend, kes ühel hetkel tundis vajadust hakata liikuma ja minna kuhugi mujale. Hobune läks prille otsima, ükssarvik oma liigikaaslasi. Mõlemad leidsid lõpuks selle, mida olid otsinud, kuid polnud enam need, kes nad olid olnud teekonna algul. Sama kehtis nende rännakul leitud kaaslaste kohta.

Ükssarvik on meie teadvuses juba iseenesest väga imeline olend ja Beagle on ta kirjutanud just selliseks, nagu ma ühte ükssarvikut ette kujutan. Kuigi pean tunnistama, et kuni raamatu lugemiseni ei olnud ma ükssarvikutele just kuigi palju mõelnud. Nüüd tean - ükssarvik elab edasi oma lillas metsas ja on seal ka siis, "kui inimesed on ainult muinasjutud jäneste kirjutatud raamatutes".

Tõlkinud Krista Kaer

Teised kirjutavad:
Kriteerium
Baas
Loterii
Loterii2

Kirjakoi

Sulepuru

Garri Kasparov "Male kui elu mudel"

Garri Kasparov on endine male maailmameister ja hoiab siiani kõrgeimat reitingut. Raamatus "Male kui elu mudel" selgitab ta male najal meie elu ja maailma toimimismehhanisme. Kõige peamine on strateegia, ehk mida teha ja alles seejärel tuleb taktika, ehk kuidas teha. Elu on võitlus. Edukaks saamiseks ja edukas olemiseks on tarvis lisaks materjali, aega ja kvaliteeti.

Minu malemängu oskuste kohta võiks öelda Kasparovi sõnadega - reegleid tunnen, aga mängida ei oska. Õppisin uue sõna - kahing. Sain lühiülevaate male ajaloost, teada maailma suurimate maletajate nimed, mängustiilid ja veidi nende iseloomust. Olulisemad matšid. Malest sain natuke rohkem teada, kui varem teadsin. Eelkõige seda, et male on võitlus. Ma ei olnud varem niimoodi sellele mängule mõelnud. See oli aga ka üks asi, mis mind raamatus häiris - pidevalt räägiti vastasest ja võitlusest ja lahingust. Mina ei mõtle oma elule ja tegemistele kui lahingule ja kolleegidele kui vastastele.

Selle raamatu laenas mulle sõber soovitusega kindlasti läbi lugeda. Kui ma oleksin selle raamatukogust võtnud, oleksin ta suure tõenäosusega pooleli jätnud. Aga nüüd oli kuidagi väga oluline ikka läbi saada. Põhiliseks emotsiooniks oli igavus. Ei olnud huvitav. Ei olnud uudne. Ei olnud originaalseid ideid. Seda, et sul peab olema eesmärk ja strateegia, on juhtimisgurud kirjutanud juba aastaid. Originaalne on muidugi see, et kõige selle aluseks võivad olla õppetunnid malemängus.

Raamatu viimase kolmandikuni jõudes oli mul aga siiski hea meel, et pooleli ei jätnud. Selgus, et lisaks võitlemisele on male ka psühholoogiline mäng. Kui kogu see strateegia ja võitlemise värk jäi mulle kaugeks ja igavaks, siis psühholoogia osa tundus eluline ja oluline.

Ei ole küll kuigi originaalne, aga meeldetuletuseks igati vajalik soovitus:

Loominguline energia on lausa käegakatsutav asi ja kui me seda ise tunneme, siis mõjutab see ka meie vastaseid. Enesekindlus väljendub isegi teie liigutustes, kõnnakus ja hääletoonis. Oluline pole mitte ainult see, mida me räägime, vaid ka see, kuidas me räägime. (lk 293)

Järgmine hoiatus aga oleks nagu spetsiaalselt minu jaoks kirja pandud:

Me võime sageli kuulda kaeblemist liiga suure vastutuse üle, aga alternatiiv oleks märksa halvem. /.../ Me laseme liiga tihti areneda asjadel isevoolu teed, mitte ei võta protsessi oma kontrolli alla. Me eelistame sissetallatud rada ja paremal juhul küsime endalt: "Mis juhtub siis, kui ma mitte midagi ei tee?" Põiklemine vastutuse enda peale võtmisest algab vastutusest aja ja jõu säästliku kasutamise eest, lõppude lõpuks aga viib meid paratamatult seatud sihtidest kaugemale. (lk 300)

Tõlkinud Peedu Haaslava

Teised kirjutavad:
Vaadeldaja
Neeme Korv, Postimees
Õhtulehe raamatublogi

Andrew Norman "Agatha Christie. Lõpetatud portree"

Andrew Norman on võtnud ette analüüsida Agatha Christie elu ja käitumist. Ta võtab appi psühhoanalüütikud eesotsas Freudiga ja analüüsib Christiet kaasaegsete psühholoogiateadmiste kaudu. Kõige pikemalt käsitleb Norman Christie 11-päevast kadumist. Oma autobiograafias jätab Christie selle etapi oma elust vahele.

Agatha Christie elust ülevaate saamiseks on endiselt parim tema autobiograafia „Minu elu lugu", sest Christie on igal juhul suurepärane jutuvestja, loob ta siis kriminaalromaani või kirjutab oma lapsepõlvest. Normani kohta sama öelda kahjuks ei saa. Tekst on hüplik ja seosetu. Teemaarenduse vahele on pikitud eelneva ja järgevaga seostamata laused. Iga kord, kui Christie romaanist „Lõpetamata portree" juttu tuleb (ja tuleb tihti!), kordab autor üle kõik seosed, mis sellel pool-autobiograafilisel romaanil Christie eluga on, nagu peaks lugejat täiesti mäluvabaks.

Tundub, et autor on püüdnud raamatusse kokku koguda Christie elust kõike seda, mis muudes allikates on lõpetamata (sellest ka pealkiri „Lõpetatud portree"), tekstis on ohtralt viiteid teistele teostele. Ehk just seetõttu jätab raamat fragmentaarse mulje. Võib-olla kohe autobiograafia järel lugedes täidab see teos lüngad, aga Agatha Christie elust sisukama ülevaate saamiseks tuleks midagi muud lugeda.

Tõlkinud Mariliin Vassenin

Teised kirjutavad:
Ekspress

2009. lugemisaasta kokkuvõte

2009. aastal loetud raamatuid üle vaadates selgus, et aasta on olnud tõepoolest erakordne. Kummaliselt eklektiline segu müüte, muinasjutte, lasteraamatuid, lühijutte, kokaraamatuid ja ajaloolisi seiklusjutte. Raamatuvalik peegeldab tegelikku elu ja kuidas see siis teisiti olla oleks saanudki. Ühine nimetaja võiks olla ehk põgenemiskirjandus. Erakordne oli ka see, et lugesin läbi tervelt 21 eesti kirjaniku teost!

Kui nimetada midagi, mis raputas, siis see oli kahtlemata Valdur Mikita "Metsik lingvistika". Keeles on asju! Sellest olen nii raputatud, et pole suutnud senini mõtteid koondada ja kirja panna. Sama kehtib ka Milorad Pavići kaksikromaani "Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest" kohta, mis oli nii eriline raamat, et mul pole piisavalt oskusi seda kirjeldada.

Välja tuua tahaksin veel:
Tiit Aleksejevi "Palveränd" – ajalooline põnevusjutt, rikkaliku keelega ja kust ei puudu ka sügavam pool.
Tõnu Õnnepalu "Paradiis" – jutustus ühest kadunud ajast ja maailmast, õnnepalulikult poeetiline ning ebaõnnepalulikult positiivne ja elujaatav.
Carlos Ruiz Zafóni "Tuule vari" – mitmekihiline, põnev, täiuslik nagu muinasjutt.
Elina Hirvoneni "Et tema mäletaks sedasama" – vapustav, vaimustav, hõrk. Autor suudab niivõrd vähesega anda edasi nii paljut.

Aasta teisel poolel avastasin Neil Gaimani. Alustasin „Coraline'iga“, jätkasin „The Graveyard Book'iga“, järgnes „Stardust“, „American Gods“ ja siis tegin vea, kui võtsin ette lühijutud. Paar lühijuttu aeg-ajalt on täitsa sobilik, aga mitte sellises kontsentratsioonis. Gaimani lastejutte soovitan igal juhul kõigile – „The Graveyard Book“ oli mu möödunud aasta üks kirkamaid lugemiselamusi.

Kobo Abe "Luitenaine"

See raamat vanemate raamaturiiulis on pikka aega tekitanud minus ebamäärast tahtmist ta kätte võtta. Kollane ümbris ja pealkiri - Kobo Abe Luitenaine - tundus nii eriline ja natuke müstiline. Nii ta mulle nüüd ette jäi, kui otsisin sealt riiulist omale lugemisvara, mis oleks piisavalt õhuke, et ühe päevaga läbi lugeda ja samas ka piisavalt huvipakkuv ning varem lugemata.

Tegevus toimub Jaapanis ilmselt viiekümnendatel. Üks eraklik mees, kelle huviks on putukad, satub oma putukaotsimisretkel tillukesse liivaluidetel asuvasse rannakülla, kus elanikud peavad pidevat ja rasket võitlust pealetungiva ja kõike hävitava liivaga. Kuna töökäsi on tarvis, vangistavad külaelanikud mehe ja panevad ta tööle. Järgnevad mehe siseheitlused ja põgenemisplaanid, tema suhe naisega, kelle juures ta elab. Mõned erootilised stseenid. Palju saab teada liivast - teadusliku kiretusega. Tegevuse sisse on pikitud pikad arutlused seksuaalsuse ja töö üle. Esimene oli igav ja arusaamatu, teine tuletas meelde nõuka-aja retoorikat - ainult töö teeb inimeseks! Nii et lõpp oli juba ette aimatav. Jah, on võimalik hakata armastama pidevat liiva kühveldamist ja elamist augus, kust välja ei saa ega tahagi.

Tõlkinud Agu Sisask

Teised kirjutavad:
loterii

Sabakergitus

Kes see ikka saba kergitab, kui mitte ise...

Bukahoolik on leidnud äramärkimist ajakirjas [digi] (lk 15). See oli küll juba aasta tagasi, aga parem hilja kui mitte kunagi.
Kuid palju erakordsem oli leida, et bukahoolikust on kirjutatud ajakirjas Cosmopolitan (oktoober 2009). "Asjalik lugemispäevik, mis tekitab kihku haarata esimese kättejuhtuva raamatu järele ning see ribadeks lugeda."
Seda uudist ei saanud tõepoolest kuidagi jagamata jätta.

Loetud raamatute nimekiri: 2010

1. Peter S. Beagle, Viimane ükssarvik
2. Kobo Abe, Luitenaine
3. Erik Sakkov, Pantokraator. Valge raamat
4. Gustav Meyrink, Golem
5. Tiina Sepp, Kas jääte ööseks?
6. Aleksis Kivi, Õlleretk Schleusingenis
7. Amar Annus, Pärimus veeuputuseelsetest tarkadest
8. Geraldine McCaughrean, Peeter Paan punases
9. Neil Gaiman, Ameerika jumalad
10. Indrek Hargla, Frenchi ja Koulu reisid
11. Leelo Tungal, Samet ja saepuru
12. Robert van Gulik, Hiina naelamõrvad
13. Mari Tarand, Ajapildi sees
14. Tõnu Õnnepalu, Kevad ja suvi ja
15. Leonie Swann, Glennkill
16. Olavi Ruitlane, Naine
17. Ene Timmusk, Minu Kanada 
18. Terry Pratchett, Neil Gaiman, Head ended 
19. Justin Petrone, Minu Eesti  
20. Pascal Quignard, Ekslevad varjud
21. Alan Bennett, Tema majesteet lugeja
22. Dianne Jacob, Will Write for Food
23. Mart Juur, 101 Eesti popmuusika albumit
24. TÜ Ettevõtluskeskus, Ettevõtja heade mõtete raamat 
25. Barbara Gibbs Ostmann and Jane L. Baker, The Recipe Writer's Handbook 
26. Veikko Huovinen, Silguvorm Jeesusele 
27. Eoin Colfer, And Another Thing...
28. Epp Petrone, Kas süda on ümmargune? 
29. Friedebert Tuglas, Õhtu taevas 
30. Marta Sillaots, Sealtpoolt künniseid
31. Sofi Oksanen, Puhastus
32. Roland Gööck, Tee 
33. Rein Sikk, Minu Ugrimugri
34. M. C. Beaton, Teenijanna surm
35. M. C. Beaton, Klatšimoori surm
36. Tiit Aleksejev, Leegionärid
37. Roberto Arlt, Ester Primavera
38. Dorothy Sayers, Nebukadnedsar
39. Andrei Ivanov, Minu Taani onuke. Tuhk 
40. Ann Patchett, Bel Canto 
41. M.C. Beaton, Kaabaka surm 
42. Zotov, Mõrvad põrgus
43. Maarja Kangro, Ahvid ja solidaarsus
44. Jaakko ja Virpi Hämeen-Anttila, Müütide raamat
45. Wimberg, Eesti köökk 
46. Ülo Russak, Nad kuuluvad maailmale 
47. Aleksei Turovski, Minu loomad 
48. Olivia Judson, Dr Tatjana seksinõuanded igasugustele olenditele
49. Daniel Kehlmann, Maailma mõõtmine
50. Giulio Leoni, Mosaiikmõrvad
51. Neil Gaiman, Anansi Boys 
52. Gerald Durrell, Ema mehelepanek ja teised lood 
53. Helen McCloy, Kaks kolmandikku vaimu
54. Phil McGraw, Armastage targalt
55. Agatha Christie, Miss Marple. Kogutud lühijutud 
56. N. Nossov, Totu kuul
57. Kalev Kesküla, Elu sumedusest 
58. Siima Škop 
59. Dagmar Raudam, Minu Gruusia 
60. Andres Ehin (koostaja), Unesnõiduja 
61. Andrus Kivirähk, Jutud 
62. Neil Gaiman, Neverwhere 
63. Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus 
64. Georges Perec, Mõelda/liigitada ja teisi tekste 
65. Maeve Haran, Vaht cappuccinol
66. Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia
67. Kristian Kirsfeldt, Kalevipoeg 2.0 
68. Liselotte Welskopf-Henrich, Suure Karu pojad 
69. Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus 
70. Lewis Carroll, Alice Peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi
71. Stig Claesson, Kes armastab Yngve Frejd
72. Stig Claesson, Sina maga, mina pesen nõud
73. Longos, Daphnis ja Chloe

Neil Gaiman "Smoke and Mirrors"

"Smoke and Mirrors" on Neil Gaimani esimene lühijutukogumik. Avastasin Gaimani kõigepealt tema lastejuttude kaudu, jätkasin "American Gods'iga" ja siis julgesin lühijutud ette võtta. Alustasin õhinaga lugemist, kuni kusagil poole peal panin raamatu kõrvale ja ei lugenud terve kuu mitte midagi. Ei seda pooleliolevat raamatut ega midagi muud. Lõpuks võtsin ikka ette ja lõpetasin ära. Tahtejõu abil. Et saaksin midagi lõpetatud ja seejärel uuega alustada. Pole ammu ühte raamatut lõpetades kergendust tundnud.

See ei ole raamat, mille võiks rahulikult pooleli jätta, sest lood on ju enamasti suurepärased. Pikemad ja lühemad, rohkem või vähem fantastilised, sekka poeeme ja päris lühikesi nupukesi. Paljud jutud on kirjutatud minavormis, mis tekitas vahel segadust, kui oleks tahtnud eelmise jutu tegelast uude juttu üle kanda. Hoolimata oma fantastilistest süžeedest mõjub Gaiman väga realistlikult, kõik on loogiline ja seega usutav.

Iga jutu kohta on lühike eessõna, millest minusugusele oli palju kasu. Sai teada loo tausta ja näiteks selle, kust ta selle kirjutamiseks idee sai. Üllatav oli minu jaoks asjaolu, et enamik tema lühijuttudest olid kirjutatud tellimuse peale, näiteks mõne antoloogia jaoks. Kardan, et mitme jutu puhul läks autori idee minu jaoks kaduma ja palju oli ka sellist, mis mulle (eesti lugejale?) võõraks jäi. Näiteks teiste juttude või autorite ainetel kirjutatud lood. Ma ei ole lugenud Lovecrafti ega tea midagi näiteks Michael Moorcockist või paljudest teistest. Ning muidugi peab arvestama ka seda, et need lood on kirjutatud kakskümmend aastat tagasi. Samas olid muinasjuttude ümberjutustused suurepärased. "Troll Bridge" ja eriti kogumiku viimane lugu "Snow, Glass, Apples", mille tutvustuses autor hoiatab, et pärast selle lugemist ei saa te enam kunagi lugeda Lumivalgekese muinasjuttu samamoodi kui varem. Täiesti õige!

Mis siis juhtus? Üledoos ilmselt. Lugesin hiljuti kusagilt (kahjuks tõesti ei mäleta, kust), et romaani lugemine nõuab lugejalt tohutut pingutust just teose alguses ja lõpus, aga lühijuttude puhul on see ju mitmekordne. Lugeja peab end kokku võtma mitu korda päevas, kui lõpetab ühe ja alustab teise jutuga. Kardan, et nii oligi, liiga intensiivne kogemus. Eile lõpetasin lugemise, kuid praegugi tunnen, et uut raamatut nii kohe kätte võtta veel ei saa. Peab vahet pidama. "Neverwhere" ja "Fragile Things" ootavad veel riiulis, aga arvan, et teen Gaimaniga nüüd pisikese pausi.

Nüüd ka eesti keeles nime all "Suits ja peeglid".

Teised kirjutavad:
Baas
Mareki asjad
Never Judge a Book... 

Reaktor

Lugemata raamatutest, riiulitest ja muust

Mul on kaks lugemisnimekirja – üks raamatutest, mis kodus olemas ja teine neist, mida peaks raamatukogust laenama. Vaatan neid nimekirju ja ahastus tuleb peale. Ahastus, et maailmas on nii palju häid raamatuid, mida ka parema tahtmise juures läbi lugeda ei jõua, ja masendus, et see kõik on siinsamas käeulatuses, aga sellest hoolimata kättesaamatu.

Apollo aasta viimases kirjandusklubis räägiti fantaasiakirjandusest. Seal soovitati mulle tungivalt Robin Hobbi sari ette võtta. Alustasin sellest, et lugesin läbi raamatute tutvustused ja lisasin need oma raamatukogu raamatute lugemisnimekirja. Viimaseks. Eespool on juba üksteist raamatut. Nimekirja lisandusid veel Bernard Becketti „Loomine" ja Peter S. Beagle'i „Viimane ükssarvik", viimane mul riiulis täitsa olemas. Ühte autorit soovitati veel, aga selle nime jõudsin muidugi kohe ära unustada. Kahju.

Vahepeal lahendasin ka oma suure riiulimure, mis seisnes selles, et ma ei osanud raamatuid kuidagi riiulitele süstematiseerida. Nüüd on nad riiulites riikide järgi. Aitäh soovitajatele! Ise poleks sellise lahenduse peale tulnudki. Lõin laiali sarjad ja paigutasin need vastavalt kirjanikule. Üllatavalt näevad riiulid nüüd isegi paremad välja, kui enne. Kõik on ühtlaselt kirju ja see, et teosed erineva kõrgusega on, ei häirigi. Ettearvatult on kõige rohkem Briti ja Ameerika autoreid, eesti kirjanikke on juba vähem, järgnevad saksa, vene ja prantsuse, ka rootsi ja soome autoreid on päris mitmeid, aga kõiki muid keeli on esindatud üsna vähe, kokku umbes neljandik raamatute koguarvust.

Kui juba statistikaks läks, siis arvutasin välja ka selle, palju nende raamatute soetamiseks raha on kulunud. Sest umbes pooled neist veidi üle tuhandest raamatust olen ostnud viimase kuue aasta jooksul. Kartsin hullemat – umbkaudu 33 000 krooni, kusjuures kõige enam on alla sajakroonise hinnaga raamatuid. Nüüd pean hakkama mõtlema uue riiuli ostmise peale – olemasolevatele mahuvad veel vaid mõned raamatud. Leidsin isegi geniaalse lahenduse veel ühe riiuli tuppa mahutamiseks – kuigi vaba seinaruum on tegelikult otsas.

Marie Under "Sädemed tuhas"

Leidsin oma kooliaegsete vihikute vahelt ühe pealtnäha samasuguse. Sisse vaadates selgus, et see on Marie Underi luulekogu "Sädemed tuhas" käsitsi ümberkirjutus. Ilusa ja korraliku eestiaegse käekirjaga, sinise tindiga ja esilehel ka sinine pliiatsijoonistus. Vihik on trükitud aastal 1962. Tõenäoliselt on see minu tädi Tiina (kes tegelikult ei ole üldse minu tädi) kirjutatud. Temal olid sugulased Rootsis, kes ilmselt talle luulekogu ka saatsid. Kogu ilmus 1954 Rootsis. Vihikus on kirjas 22 luuletust, kuid kõik pole vist sinna siiski mahtunud.

Kunagi kooli ajal kirjandustunnis me tegelesime Underiga üsna põhjalikult. Kuid vahepeal pole ma teda küll kuigi palju lugenud, nagu luulet üldse. Aga uuendatud tutvus oli ilus - nukker ja mõtlik. Kogu läbib sügav koduigatsus ning üksilduse ja võõrsiloleku tunne. Juba pealkirjad on tähenduslikud: Ootaja laul, Võõrsil, Põgenik, Hüvastijätt, Kaugel. Järgmine salm oli aga mul kindlasti kusagil teismeea salmiraamatus kirjas. Ning see kõnetab mind praegugi.

Kõik on nii raskelt kaunis.
Kaugel,
kaugemast kaugel
on keelatud rõõm.

(Kaugel)

Käsikirjas luulet on hoopis teistmoodi lugeda - oli tunne, nagu loeksin autori enese kätega kirjapandut. See kuidagi nagu lähendas ja andis parema mõistmise, kui anonüümsed trükikirjas leheküljed korralikult köidetud raamatus.

Mõned luuletused kogust: Eesti värss
Arne Merilai artikkel
Autorist: Eesti Elu

Käisin poes vol 21

Rahvusraamatukogus toimub ka sel aastal traditsiooniline Jõulukuu raamatunädal. Mõtlesin, et seekord läheb ehk õnneks ja ma ei leia sealt midagi ostmisväärilist. Peaaegu et läkski nii. Selles mõttes, et jätsin mitu ostmisväärilist raamatut ostmata :) Kirjastusi on palju ja hinnad head - uued raamatud on poehinnast palju soodsamad ja lisaks on kohale toodud ka igasugu tiraažilõppe ja muidu päris odavaid raamatuid. Ma ei saanud ometi lahkuda, ilma et oleksin ostnud 100kroonist ladina-eesti sõnaraamatut ja kolme kokaraamatut, hinnaga 25, 50 ja 75 krooni, mida ma olin juba varemgi nillinud. Lisaks sai kotti üks 25kroonine Akunin ja 75kroonine raamat Agatha Christiest (Andrew Norman "Lõpetatud portree") (need lähevad jõuluvana kingikotti).

Ühe päris uue raamatu ostsin ka - Tõnu Õnnepalu "Paradiisi". Ma juba jõudsin käia Apollo raamatuklubis selle teose esitlusel. "Harjutused", kus samuti palju juttu tema Hiiumaa-ajast, jättis mulle nii sügava mulje, et kui ta nüüd kirjutas raamatu, mis räägib ainult Hiiumaast, siis ei saanud seda kuidagi ostmata jätta. Kõige lõpuks ostsin veel Erik Sakkovi teose "Pantokraator. Valge raamat". Tegelikult ei ole ma nii suur Panto fänn, et nendest kirjutatud raamatut osta oleksin tahtnud, kuigi muusikat kuulan teinekord hea meelega. Aga - raamat maksis 200 krooni ja selle raha eest sai nii raamatu kui kolm CDd. Minu mäletamist mööda maksis see poes ligi 400 krooni. Nii et pragmaatilisest seisukohast üks VÄGA HEA OST.

Üks väike seik ka - Sinisuka (või oli see mõni muu kirjastus?) leti ääres seisis vanemas eas naisterahvas, käes mitu tihedalt täis kirjutatud paberilehte - ta kontrollis, millised armastusromaane ta juba on lugenud ja milliseid tuleks juurde osta. Teatas, et on KÕIK selle kirjastuse vastava sarja raamatud läbi lugenud. Isegi müüja oli selle peale silmnähtavalt imestunud. Aga ilmselt ei saa ma oma raamatusõltuvust tema omast paremaks pidada - temal on vähemalt selge siht ja fookus, minul aga mitte.

Raamatunädal kestab kuni laupäeva, 12 detsembrini. Veel jõuab!

Valdur Mikita "Äparduse rõõm"

"Vene psühholoog M. Rozin on teinud üsna teravmeelseid tähelepanekuid müüdi ja inimelu vastuolu kohta. Müüdid teatavasti on üles ehitatud universaalsele struktuurile: nad algavad mingi puuduse või rahulolematuse tunnistamisest kangelase poolt, peamine osa loost kulub võitlusele kõikvõimalike vaenlaste ja raskustega, mis lõpuks saavad ületatud ja kangelane saab õnnelikuks.

Müütide rõhuvaim osa kaasaegse inimese jaoks seisneb aga selles, et need ei paku ühtegi ideed selle kohta, kuidas peaks edasi elama õnnelik inimene, kel pole enam millestki puudus ja kes ei pea enam päevast päeva võitlema deemonlike raskustega. Tol ajal, kui müüdid tekkisid, polnud selline olukord ilmselt võimalik. Inimene pidi kogu aeg võitlema, et hing sees püsiks. Müüt ei näinud ette sellist ebaloogilist võimalust, et inimene ka maapealses elus võiks õnnes ja rahus elada oma maise elu lõpuni. Tänapäeva inimese elutraagika aga selles seisnebki, et õnn isikliku heaolu mõttes on muutunud reaalsuseks. Inimestel on aga ammuste aegade pärandina kombeks seada oma elu müüdi järgi, võidelda millegi nimel ja ületada takistusi. Kui need on enam-vähem ületatud, on otsas ka inimese motivatsioon (vägi), sest siinkohal lõpeb müüt. Rozin leiab, et just siis, kui tavapärased raskused on ületatud - naine võetud, maja ehitatud, diplom välja teenitud ja hea töökoht leitud, ei oska inimene enam kuhugi edasi minna ja kõik läheb lörri nagu anekdoodis kahest sõbrast, kellest üks elas korralikku elu, kuni kõik juhuse läbi kaotas ja hakkas ahastusest jooma; teine aga, kes eluaeg oli pudelit kummutanud, müüs taara maha ja sai rikkaks meheks." (lk 144)

Selle raamatu kohta ei kirjuta ma rohkem mitte midagi. Sest tema väärtus seisneb minu jaoks selles kahes lõigus. Ülejäänust ma lihtsalt ei saanud aru:)

Aga siin on kirjeldatud minu elu kõige suurema (ja seni kestva) kriisi põhjusi. Olin samale tulemusele ka ise jõudnud (motivatsiooni lõppemine), kuid seda müüdiga seostada ma ei osanud. Ja ometi olen ma kogu elu muinasjutte armastanud! Müüdid on inimeste elus alati väga tähtsal kohal olnud ja on seda ka tänapäeva inimese elus, kuigi me seda enam tunnistada ei taha või ära ei tunne (lugege näiteks Karen Armstrongi "Lühikest müüdi ajalugu").

Raamat:)

Kes on tundnud üksindust
teab mida tähendab raamat
Igor Kotjuh

Luule. Raamatuteemaline luule. Palju raamatuteemalist luulet. Eesti autorite raamatuteemaline luule. Ilusas kujunduses pealegi.


Ma pole kunagi aru saanud määratlusest 'öökapiraamat'. Kui mul on raamat pooleli, siis võib see asuda laual, diivanil, käekotis ja mõnikord ka öökapil. Vahet pole, kus seda lugeda. Aga see raamat on tõepoolest öökapiraamat - poed teki alla ja loed mõned luuletused, paned raamatu öökapile tagasi ja jätkad järgmisel õhtul.

Maarja Kangro on kokku kogunud paarikümne Eesti luuletaja raamatuteemalised luuletused. Apollo raamatupoe tellimusel. Aga mis siis. Iga ostetud raamatu pealt läheb 50 krooni väikeste maakoolide raamatukogude toetamiseks. Seda enam võiks selle raamatu omale osta, öökapile panna ja siis teinekord õhtul teki alla mõned read lugeda.

Nii et läbilõige Eesti luuletajatest aastal 2009? Muidugi mitte täielik, enamus "Raamatu" autoreid on nooremapoolsed. Iga luuletaja kohta on pilt ning käsikirja- ja allkirjanäidis. Raamatust on võimalik ikka väga erinevalt mõelda ja kirjutada. Mõne jaoks on see vaid kest, mis on ümber sisu, teise jaoks lausa harras imetlemisobjekt. Jaan Pehk muigab, nagu ikka (silmaring ei hüüa tulles), Mart Kangur peab end tavaliseks fetišistiks, sest ta nuusutab raamatuid, Leelo Tungla arvates on raamatud nagu inimesed (ilmaski ei saa kõigiga kohtuda). On Andrus Kasemaa viierealine salm, aga ka Jürgen Rooste mitmeleheküljeline poeem. Maarja Kangro raamatu 10 käsku (Mina olen raamat, sinu raamat, ja sul peab olema / muid raamatuid minu kõrval!). Aga kõige enam meeldisid mulle Timo Marani mõtted:

Kirjutada raamat,
teha laps,
istutada puu.
See José Marti üleskutse
on omajagu ökoloogiline.
Sest millele sa kirjutad
raamatuid, kui pole puid,
ja kellele sa kirjutad
raamatuid, kui ei ole lapsi.
Kõigest saab kord muld,
aga mullastki kasvavad
uued puud ja raamatud,
kirega loetud raamatutest
uued lapsed.
Puud, lapsed ja raamatud
on sama aineringe osad.

Mõnus on istuda
puu all ja lugeda lapsele
raamatut.

Võtan oma sõnad tagasi - luulet võib lugeda küll. Eriti luulet, mis on kirjutatud raamatust:) Ja kui ühte teosesse on kokku kogutud mitmekümne erineva luuletaja erineva luuletuse, siis leiab sealt midagi huvipakkuvat igal juhul.

Teised kirjutavad:
EPL
Raamatumaailm

Käidud!

Tehtud! Poes käidud. 19 uut raamatut. Suutsin hoiduda kolmest, mis nimekirjas olid. 4 raamatut seotud minu tööga. Ülejäänud on hekel kampaaniahinnaga ilukirjandus, Tänapäeva ja Pegasuse väljaanded. Ja kolm uut Gaimanit! Müüjad vaatasid mind esiotsa pika pilguga, kui ma selle torniga kassa juurde saabusin. Paberkott anti ka täitsa tasuta - ilmselt olin suurklient.

Käia poes või mitte käia poes

Nii muuseas Rahva Raamatu kodulehte avades leidsin sealt nelja kirjastuse sooduskampaaniad. Natukese surfamise tagajärg oli nimekiri 15 raamatust, mida ma omale osta tahaks. Autorite nimekiri on muljetavaldav - Ristikivist Steinbecki ja Wintersonini. Kõik ilukirjandus ja iga raamat alla 49 krooni. See on lisaks seitsmele raamatule, mis juba varasemast ajast nimekirjas ostmist ootavad. Ja lisaks neile mitmekümnele, mille ma viimasel kuul juba ostnud olen. Mul on Ekspressi -20% kupong veel kasutamata, seega igal juhul tuleb poes käia. Aga lugemata raamatute nimekiri muudkui venib pikemaks ja pikemaks. Ning vaba riiuliruumi jääb üha vähemaks ja vähemaks.
Öelge nüüd keegi, et mul ei ole neid raamatuid vaja! Või et mul on neid vaja. Või midagi muud kasulikku.