Liselotte Welskopf-Henrich "Suure Karu pojad"

Pärast Kärgatava Kõu eluloo lugemist tulid meelde lapsepõlve indiaanilood ja neist kõige suurem lemmik Liselotte Welskopf-Henrichi "Suure Karu pojad". Lapsepõlve lemmiklugude ülelugemine on natuke tricky - võib selguda, et kunagisest suurest elamusest ei jää suurt midagi järele. "Suure Karu pojad" on jutt vaprast pealikust Tokai-iitost, kes koos oma väikese hõimuga vabaduse eest võitleb. Täiesti korralik seiklusjutt ja loetav ka kakskümmend aastat hiljem. Kogu lugu toimub ajaloolisel taustal ja autor kasutab reaalseid isikuid ja sündmusi, nagu Istuv Sõnn, Punane Pilv ja kindral Custeri veresaun. Autor põimib jutu vahele osavalt kirjeldusi preeriaindiaanlaste tavadest ja ajaloost. Tema indiaanlased ei ole juba loomu poolest õilsad kivinäod või alatud lurjused, nagu näiteks Karl May Winnetou ja Cooperi Nahksuka juttudes. Selle raamatu indiaanlased on inimesed, kes tunnevad hirmu ja võivad olla nõrgad, kuigi aeg ja elu oli selline, kus kumbagi endale lubada ei saanud. Vabadus on kõige suurem aare.

Muidugi on ka selle raamatu tegelased üsnagi must-valged, nagu seiklusjutule kohane. On ausad ja põhimõttekindlad punanahad ja on viletsad reeturitest punanahad. Vahe vaid sellest, et siin on reeturlusel ka põhjus - vihavaen ja valgete tulivesi - mitte ei ole reeturid reeturiteks sündinud. Mõned ausad valged on ka, ülejäänud on kas lihtsalt ükskõiksed sõdurid või põhimõttelised lurjused. 

Jim tulistas samuti jõe suunas ning rääkis sealjuures ärevusest katkendlikult. "Punane lojus!" ütles ta. "On see sinu meelest võimalik? Kukkus teine tagaõues koos oma saatanliku hobusega... Mina mõtlen, et nüüd on kaelaluu - kääks, ja karjun, et te peaksite hobust silmas... aga teie ei pidanud... Punanahk lamas maas nagu surnu... Äkitselt oli aga jälle jalul... teeskles ainult, va kavalpea... Võtab hoogu... oma pehmete sussidega... hüppab palke pidi üles, mina ka ei saa aru, kuidas... Jookseb ülespoole, just nagu kärbes... juba on tal teravikud peos ja ta vinnab end üle... Tulistada ma ei tohtinud, veel mitte... majori veidrate ideeded pärast... Ja punanahk kukutab end teisel pool tara vette... Tema õnn, et vesi ulatub peaaegu tarani välja. Aga seal ei ole kuigi sügav... ja ma mõtlesin, et nüüd on kaelaluu ikkagi - kääks, kui ta pea ees alla plaatsatab... Aga oma arvamusele ma enam kindel ei olnud... ja tulistasin..."
"Ei tabanud?"
"Kus sa siis tabad, kulla vennas, kui punanahk kukub nii kavalasti üsna palkide ligi, et talle on siit võimatu pihta saada! Ümber nurga tulistavat püssi ei ole ju veel leiutatud! Aga võib-olla riivas kuul siiski ta jalga või sääremarja. Mulle vähemalt näis nii."

Mis aga kogumuljet veidi rikkus, oli loo lääge lõpp. Lõpupeatüki pikad kõned ühisest karjakasvatamisest ja põlluharimisest ning igavesest rahust kõigi inimeste vahel tuletasid vägisi meelde, et raamat on kirjutatud 50ndate Saksa DVs. Ja see uhke piimajoomine! Raamatu lõpus selgub ka hõimu manatarga kahepalgelisus ja kõik saavad ühtäkki aru, et on siiani uskunud valesid asju ja need enam ei toimi. Toetavaid vaime pole olemas ja loota tuleb ainult iseenda jõule ja nõule. See viimane läheb kenasti kokku Kärgatava Kõu kogemustega.

Tõlkinud René Schubbe