Vihmase jaanipäeva lugemine - Agatha Christie

Olen tähele pannud, et kriminaalkirjandust Eestis eriti palju ei arvustata. Kui just tegu ei ole meie raamatulettidel millegi erilisega, nagu näiteks Jason Goodwini Türgi-ainelised raamatud või ka üksikute Eesti kirjanike poolt avaldatud kriminullid. Aga näiteks Agatha Christie raamatutest olen kohanud vaid ühte arvustust. Kui nüüd tõele au anda, siis ega seal midagi nii väga arvustada polegi. Loed läbi ja võtad järgmise:) Just niimoodi ma vihmasel jaaniajal tegingi. Lugesin läbi tervelt kaks Christie raamatut, mis sest et mõlemat juba varem lugenud olin. See pisiasi ei vähendanud naudingut üldsegi mitte.
Pean vajalikuks märkida, et üldiselt ma kriminulle ei loe, puhas ajaraiskamine mu meelest. Kuid Christie on ainuke krimikirjanik, keda kindlasti ostan ja loen. Julgen arvata, et mul on enamik tema eesti keeles välja antud teostest olemas. Niimoodi selguski peale esimest kahte peatükki, et olen lugenud ka viimase raamatupoes käiguga soetatud uut Agatha Christie raamatut "Sinise rongi mõistatus". Seda raamatut pidas Christie ise oma kõige ebaõnnestunumaks teoseks: "Iga kord, kui seda uuesti loen, leian, et see on vaimuvaene, täis klišeesid, ebahuvitava süžeega. Kahjuks aga paljudele inimestele see meeldib." (A. Christie "Minu elu lugu", lk 585)
Vähemalt oli seda teost põnev lugeda, midagi toimus, tavapärased salasuhted ja nauditavad vestlused. Hercule Poirot pingutas halle ajurakke ja ületas oma edevusega iseennastki. Isiklik arvamus, et "Saatuse tagauks" - Christie viimasena kirja pandud teos - oli palju-palju hullem, mille ma ainult suurest austusest meistri vastu läbi suutsin lugeda (et kohe unustada).
Teisena uuendasin tutvust Miss Marple’iga tema kogutud lühijuttude abil. Lühijutud on tänuväärne žanr – võib suvalisel hetkel pooleli jätta ja mõrvari saab ka ruttu teada. Kuna paljusid neist juttudest olin juba korduvalt lugenud, oli huvitav otsida autoripoolseid vihjeid ja mõelda, et kas nende abil ikka oleks olnud võimalik tulemus ära arvata. Peale nii sügavat Christie doosi pean tunnistama, et nii mõnigi lahenduskäik oli konstrueeritud ja tulemus ebaloogiline. Teise järeldusena leidsin, et lugeja on ikka alati ebavõrdses olukorras, sest talle ei anta mitte kunagi samapalju infot, kui detektiiv teab.
Kui keegi veel lugenud ei ole, siis Christie eluloo soovitan kindlasti ette võtta - mõnusa sulega kirjutatud mälestused, mille lisaväärtuseks on põhjalik sissevaade Victoria-ajastu lõpu Inglismaa eluolusse ja kommetesse.
Teised kirjutavad:

Sirp Poirot´st