laupäev, 26. detsember 2009

Neil Gaiman "Smoke and Mirrors"

"Smoke and Mirrors" on Neil Gaimani esimene lühijutukogumik. Avastasin Gaimani kõigepealt tema lastejuttude kaudu, jätkasin "American Gods'iga" ja siis julgesin lühijutud ette võtta. Alustasin õhinaga lugemist, kuni kusagil poole peal panin raamatu kõrvale ja ei lugenud terve kuu mitte midagi. Ei seda pooleliolevat raamatut ega midagi muud. Lõpuks võtsin ikka ette ja lõpetasin ära. Tahtejõu abil. Et saaksin midagi lõpetatud ja seejärel uuega alustada. Pole ammu ühte raamatut lõpetades kergendust tundnud.

See ei ole raamat, mille võiks rahulikult pooleli jätta, sest lood on ju enamasti suurepärased. Pikemad ja lühemad, rohkem või vähem fantastilised, sekka poeeme ja päris lühikesi nupukesi. Paljud jutud on kirjutatud minavormis, mis tekitas vahel segadust, kui oleks tahtnud eelmise jutu tegelast uude juttu üle kanda. Hoolimata oma fantastilistest süžeedest mõjub Gaiman väga realistlikult, kõik on loogiline ja seega usutav.

Iga jutu kohta on lühike eessõna, millest minusugusele oli palju kasu. Sai teada loo tausta ja näiteks selle, kust ta selle kirjutamiseks idee sai. Üllatav oli minu jaoks asjaolu, et enamik tema lühijuttudest olid kirjutatud tellimuse peale, näiteks mõne antoloogia jaoks. Kardan, et mitme jutu puhul läks autori idee minu jaoks kaduma ja palju oli ka sellist, mis mulle (eesti lugejale?) võõraks jäi. Näiteks teiste juttude või autorite ainetel kirjutatud lood. Ma ei ole lugenud Lovecrafti ega tea midagi näiteks Michael Moorcockist või paljudest teistest. Ning muidugi peab arvestama ka seda, et need lood on kirjutatud kakskümmend aastat tagasi. Samas olid muinasjuttude ümberjutustused suurepärased. "Troll Bridge" ja eriti kogumiku viimane lugu "Snow, Glass, Apples", mille tutvustuses autor hoiatab, et pärast selle lugemist ei saa te enam kunagi lugeda Lumivalgekese muinasjuttu samamoodi kui varem. Täiesti õige!

Mis siis juhtus? Üledoos ilmselt. Lugesin hiljuti kusagilt (kahjuks tõesti ei mäleta, kust), et romaani lugemine nõuab lugejalt tohutut pingutust just teose alguses ja lõpus, aga lühijuttude puhul on see ju mitmekordne. Lugeja peab end kokku võtma mitu korda päevas, kui lõpetab ühe ja alustab teise jutuga. Kardan, et nii oligi, liiga intensiivne kogemus. Eile lõpetasin lugemise, kuid praegugi tunnen, et uut raamatut nii kohe kätte võtta veel ei saa. Peab vahet pidama. "Neverwhere" ja "Fragile Things" ootavad veel riiulis, aga arvan, et teen Gaimaniga nüüd pisikese pausi.

Teised kirjutavad:
Baas
Mareki asjad
Never Judge a Book... 

6 kommentaari:

  1. offtopic, aga kas seda "ameerika jumalat" tasub lugeda, vä?

    lühijuttude lugemine on taevane karistus (iseasi, kui jutt ise eraldi raamatuna ilmunud).

    VastaKustuta
  2. Tänan toetuse eest :)
    Kui ma ennast ükspäev kokku võtan, siis kirjutan ka Ameerika jumalate kohta midagi. Mustand on juba olemas. Uuel aastal :)

    Lühidalt - mulle meeldis. Väga aeglase ja rahuliku kulgemisega raamat, ei mingit närvekõditavat põnevust, et mis saab edasi. Gaiman teeb meie ja maailma kohta suuri üldistusi ja loob uut reaalsust. Mulle selline mütoloogia ja reaalsuse kokkusegamine istub. Nalja sai ka. Mida siis veel tahta?:)

    VastaKustuta
  3. hmm... aeglane ja rahulik raamat... brr... aga ju siis tuleb proovida...

    VastaKustuta
  4. Proovi ikka! Nii põnev oleks lugeda teisi arvamusi selle teose kohta.

    VastaKustuta
  5. noh, põnevat arvamust ei kirjuta, vaid hoopis igava.

    VastaKustuta
  6. Michael Moorcock on ju meeletu! Meeletult hea. Tema Elricu lood on eesti keeleski ilmunud, paraku üpris nigelas tõlkes. Aga üldiselt on Moorcock täielik meistriklass.

    No ja kes siis Lovecrafti ei teaks! Otsige Wikist 'Cthulhu' või 'Cthulhu mythos' ja vaadake, kas tuleb tuttav ette... Tõsi see mees on stiililt pisut aegunud tänaseks, kuid mõjub siiski päris õõvastavalt... Ja nagu Gaimani kogumikustki näha, mõjutab hilisemaid kirjanike endistviisi.

    Soovitan mõlemat kindlasti lugeda.

    VastaKustuta