Neil Gaimani "Coraline" on lastele kirjutatud õudusjutt, mis aga sobib igas vanuses lugejale. Coraline on väike tüdruk, kes kolib koos vanematega elama ühte vanasse majja. Vanemad teevad kogu aeg arvuti taga tööd ja laps peab ise vaatama, mida teha, et igav ei oleks. Selleks uurib ta korterit ja leiab sealt ukse, mille taga on telliskivimüür. Kuid teistkordsel avamisel avaneb ukse taga koridor, mis viib ta pealtnäha samasugusesse majja, kus elavad samasugused elanikud ja tema teine ema ja teine isa. Õige pea aga selgub, et see kõik on kurja nõia kätetöö, kes on röövinud tema vanemad selleks, et Coraline tema juurde tagasi tuleks ja teda armastama hakkaks. Nüüd peab Coraline kokku võtma kogu oma julguse, et päästa oma vanemad ja ka iseennast nõia käest.Algul tundub teos üsna lihtne ja lastepärane, õudne küll mitte. Kogu atmosfäär on unenäolik, justkui liiguksid ringi mingis poolenisti lõpetamata maailmas, kus ükski asi ei ole see, mis ta algul näib. Kuid edenedes kerkis pinge ja lõpuks hoidsin ka mina hinge kinni - kas tal õnnestub pääseda, mis on selle ukse taga, mida nõid nüüd ette võtab? Nagu tihti juhtub, tundusid tüdruku teod ja käitumine liiga täiskasvanulikud. Kuid ei mingit moraalilugemist, mida lasteraamatutes tihti ette tuleb. Ainukeseks reaalse eluga seotud tegelaseks oli kass, kes teise reaalsusesse minnes ei muutnud, kes ei olnud "teine kass", vaid ikka tema ise ja kelle suust tulid ka teose sügavamad mõtteavaldused. Ning lõpuks - milline suurepärane kaanekujundus.
Tõlkinud Aivo Lõhmus
Teised kirjutavad:
Baas
Argo Ideon, Ekspress
Päevik, Lugemispäevik
Circus, tsitaate
Uskumatu, aga Sul juba neljas raamat jutti, mis mul plaanis ka kohe-kohe lugeda!
VastaKustutaMõtelsin lapsele Coraline enne kinno multikavaatama minemist ette lugeda. Maailmas kiidetakse, et ülihea multikas pidavat olema!
Ja mu tütar neelas kõik Artemis Fowle-d kohe pärast selle esimese eestikeelse raamatu lugemist. Talle on need kõik meeldinud. Ja nüüd sokutab mulle ka kogu aeg, et loe-loe :)
Ja Palveränd on ka mul juba pikalt ööriiulis. Ja millegipärast Flandria päevik veelgi kauem. Eriti arvestades seda viimase aja Õnnepalu kummardamist, milles ma ikka veel otsapidi mõnulen :)
Järgmine minu loetud raamat (vaata kõrvalt) sul ilmselt öökapil ei ole, kuigi see ka eesti autor ja puha:)
VastaKustutaCoraline'ist on ka multikas tehtud? Raamat oli üsna filmilik, ses mõttes, et suutis väga hästi silme ette tuua kõik selles kirjeldatu ja kuna suurem osa tegevusest käibki joonistatud maailmas, siis ... hmmm... peaks ka äkki vaatama?:)
Lugesin seda kusagil neli-viis aastat tagasi, kui see just eesti keeles ilmunud oli. Loo detaile ei mäleta, aga põhiline sisuliin on meeles. Kass oli jah huvitav tegelane, tema mõtteavaldus, et inimestel on nimesid vaja, sest nad ei tea, kes nad on, aga kassidel pole, sest nad teavad, on siiani meeles. Õudne polnud, aga huvitav oli küll, head mälestused on seoses selle raamatuga igatahes. Peaks filmi ka kunagi ära vaatama, värskendaks mälu. Ja pealegi, paistab, et seda hinnatakse väga kõrgelt.
VastaKustutafilm oli tõeliselt vägev - seal oli nalja ja visuaalset vaimukust ja asi läks järjest karmimaks, lõpus ikka tõeliselt jubedaks. lastega vaatama minna ei soovitaks. väga Castan´eda'lik - kuri nõid/surmatrotsija tekitab unenäo-maailma, et seal inimesi lõksu meelitada ja võtta nende energia. kohutavalt criipi'ks läks kätte lõpus. (Rauno)
VastaKustutamnjah, nädalavahetusel pidin ka filmi nägema, aga õnneks ohtrad suitsupausid jätsid filmist head katked sisse.
VastaKustutajääb lugemata.