reede, 18. detsember 2009

Lugemata raamatutest, riiulitest ja muust

Mul on kaks lugemisnimekirja – üks raamatutest, mis kodus olemas ja teine neist, mida peaks raamatukogust laenama. Vaatan neid nimekirju ja ahastus tuleb peale. Ahastus, et maailmas on nii palju häid raamatuid, mida ka parema tahtmise juures läbi lugeda ei jõua, ja masendus, et see kõik on siinsamas käeulatuses, aga sellest hoolimata kättesaamatu.

Apollo aasta viimases kirjandusklubis räägiti fantaasiakirjandusest. Seal soovitati mulle tungivalt Robin Hobbi sari ette võtta. Alustasin sellest, et lugesin läbi raamatute tutvustused ja lisasin need oma raamatukogu raamatute lugemisnimekirja. Viimaseks. Eespool on juba üksteist raamatut. Nimekirja lisandusid veel Bernard Becketti „Loomine" ja Peter S. Beagle'i „Viimane ükssarvik", viimane mul riiulis täitsa olemas. Ühte autorit soovitati veel, aga selle nime jõudsin muidugi kohe ära unustada. Kahju.

Vahepeal lahendasin ka oma suure riiulimure, mis seisnes selles, et ma ei osanud raamatuid kuidagi riiulitele süstematiseerida. Nüüd on nad riiulites riikide järgi. Aitäh soovitajatele! Ise poleks sellise lahenduse peale tulnudki. Lõin laiali sarjad ja paigutasin need vastavalt kirjanikule. Üllatavalt näevad riiulid nüüd isegi paremad välja, kui enne. Kõik on ühtlaselt kirju ja see, et teosed erineva kõrgusega on, ei häirigi. Ettearvatult on kõige rohkem Briti ja Ameerika autoreid, eesti kirjanikke on juba vähem, järgnevad saksa, vene ja prantsuse, ka rootsi ja soome autoreid on päris mitmeid, aga kõiki muid keeli on esindatud üsna vähe, kokku umbes neljandik raamatute koguarvust.

Kui juba statistikaks läks, siis arvutasin välja ka selle, palju nende raamatute soetamiseks raha on kulunud. Sest umbes pooled neist veidi üle tuhandest raamatust olen ostnud viimase kuue aasta jooksul. Kartsin hullemat – umbkaudu 33 000 krooni, kusjuures kõige enam on alla sajakroonise hinnaga raamatuid. Nüüd pean hakkama mõtlema uue riiuli ostmise peale – olemasolevatele mahuvad veel vaid mõned raamatud. Leidsin isegi geniaalse lahenduse veel ühe riiuli tuppa mahutamiseks – kuigi vaba seinaruum on tegelikult otsas.

4 kommentaari:

  1. Hobb on tore, Beckett oleneb maitsest; aga viimase aja fantaasiatest on kõige toredam olnud Barry Hughart, väga-väga-väga mõnus raamatuke.

    Iseenesest võiks vinge olla raamaturiiul keset tuba, saaks muudkui selle vastu komistada ja kõike muud toredat.

    VastaKustuta
  2. «Viimane ükssarvik» kindlasti läbi lugeda... meeldib või meeldi, aga see on selline oluline raamat... enamikele see siiski meeldib... ainult väga üheselt seiklustele orienteeruvad lugejad on virisenud, et miski uimane muinasjutt...

    VastaKustuta
  3. Nõustun ükssarviku osas. Liiguta lugemisjärjekorra etteotsa :) Alles hiljuti ostsin veel ühe köite sellest lisaks.

    VastaKustuta
  4. Käisin minagi kirjandusklubis:D Tõesti tore oli ju. Kribasid, et mõned autorid läksid meelest. Mulle meenuvad veel de Lint,Rothfuss ja muidugi Martin, kellest Kaer nii mõndagi kaunist pajatas. Collins jooksis vist ka nagu korraks läbi;)
    Ehk on pisut abi ja jõulukuu tervitused kaassõltlaselt;)

    VastaKustuta