Garri Kasparov on endine male maailmameister ja hoiab siiani kõrgeimat reitingut. Raamatus "Male kui elu mudel" selgitab ta male najal meie elu ja maailma toimimismehhanisme. Kõige peamine on strateegia, ehk mida teha ja alles seejärel tuleb taktika, ehk kuidas teha. Elu on võitlus. Edukaks saamiseks ja edukas olemiseks on tarvis lisaks materjali, aega ja kvaliteeti.Minu malemängu oskuste kohta võiks öelda Kasparovi sõnadega - reegleid tunnen, aga mängida ei oska. Õppisin uue sõna - kahing. Sain lühiülevaate male ajaloost, teada maailma suurimate maletajate nimed, mängustiilid ja veidi nende iseloomust. Olulisemad matšid. Malest sain natuke rohkem teada, kui varem teadsin. Eelkõige seda, et male on võitlus. Ma ei olnud varem niimoodi sellele mängule mõelnud. See oli aga ka üks asi, mis mind raamatus häiris - pidevalt räägiti vastasest ja võitlusest ja lahingust. Mina ei mõtle oma elule ja tegemistele kui lahingule ja kolleegidele kui vastastele.
Selle raamatu laenas mulle sõber soovitusega kindlasti läbi lugeda. Kui ma oleksin selle raamatukogust võtnud, oleksin ta suure tõenäosusega pooleli jätnud. Aga nüüd oli kuidagi väga oluline ikka läbi saada. Põhiliseks emotsiooniks oli igavus. Ei olnud huvitav. Ei olnud uudne. Ei olnud originaalseid ideid. Seda, et sul peab olema eesmärk ja strateegia, on juhtimisgurud kirjutanud juba aastaid. Originaalne on muidugi see, et kõige selle aluseks võivad olla õppetunnid malemängus.
Raamatu viimase kolmandikuni jõudes oli mul aga siiski hea meel, et pooleli ei jätnud. Selgus, et lisaks võitlemisele on male ka psühholoogiline mäng. Kui kogu see strateegia ja võitlemise värk jäi mulle kaugeks ja igavaks, siis psühholoogia osa tundus eluline ja oluline.
Ei ole küll kuigi originaalne, aga meeldetuletuseks igati vajalik soovitus:
Loominguline energia on lausa käegakatsutav asi ja kui me seda ise tunneme, siis mõjutab see ka meie vastaseid. Enesekindlus väljendub isegi teie liigutustes, kõnnakus ja hääletoonis. Oluline pole mitte ainult see, mida me räägime, vaid ka see, kuidas me räägime. (lk 293)Järgmine hoiatus aga oleks nagu spetsiaalselt minu jaoks kirja pandud:
Me võime sageli kuulda kaeblemist liiga suure vastutuse üle, aga alternatiiv oleks märksa halvem. /.../ Me laseme liiga tihti areneda asjadel isevoolu teed, mitte ei võta protsessi oma kontrolli alla. Me eelistame sissetallatud rada ja paremal juhul küsime endalt: "Mis juhtub siis, kui ma mitte midagi ei tee?" Põiklemine vastutuse enda peale võtmisest algab vastutusest aja ja jõu säästliku kasutamise eest, lõppude lõpuks aga viib meid paratamatult seatud sihtidest kaugemale. (lk 300)Tõlkinud Peedu Haaslava
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar