Laupäev, 12. detsember 2009

Marie Under "Sädemed tuhas"

Leidsin oma kooliaegsete vihikute vahelt ühe pealtnäha samasuguse. Sisse vaadates selgus, et see on Marie Underi luulekogu "Sädemed tuhas" käsitsi ümberkirjutus. Ilusa ja korraliku eestiaegse käekirjaga, sinise tindiga ja esilehel ka sinine pliiatsijoonistus. Vihik on trükitud aastal 1962. Tõenäoliselt on see minu tädi Tiina (kes tegelikult ei ole üldse minu tädi) kirjutatud. Temal olid sugulased Rootsis, kes ilmselt talle luulekogu ka saatsid. Kogu ilmus 1954 Rootsis. Vihikus on kirjas 22 luuletust, kuid kõik pole vist sinna siiski mahtunud.

Kunagi kooli ajal kirjandustunnis me tegelesime Underiga üsna põhjalikult. Kuid vahepeal pole ma teda küll kuigi palju lugenud, nagu luulet üldse. Aga uuendatud tutvus oli ilus - nukker ja mõtlik. Kogu läbib sügav koduigatsus ning üksilduse ja võõrsiloleku tunne. Juba pealkirjad on tähenduslikud: Ootaja laul, Võõrsil, Põgenik, Hüvastijätt, Kaugel. Järgmine salm oli aga mul kindlasti kusagil teismeea salmiraamatus kirjas. Ning see kõnetab mind praegugi.
Kõik on nii raskelt kaunis.
Kaugel,
kaugemast kaugel
on keelatud rõõm.
(Kaugel)

Käsikirjas luulet on hoopis teistmoodi lugeda - oli tunne, nagu loeksin autori enese kätega kirjapandut. See kuidagi nagu lähendas ja andis parema mõistmise, kui anonüümsed trükikirjas leheküljed korralikult köidetud raamatus.

Mõned luuletused kogust: Eesti värss
Arne Merilai artikkel
Autorist: Eesti Elu

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar