Gustav Meyrink "Golem"

Ühte patta on pandud müstika, kabala, näpuotsaga alkeemiat, unenäod ja nägemused. Vahepeal ei olegi enam aru saada, kus algab unenägu ja kus lõpeb elu. Kuigi lõpplahendusest võiks arvata, et elu ongi unenägu. Vastust sellele, kas Golem ka tegelikult olemas oli, ei saa. Õigemini ei olegi midagi tegelikult olemas. Kõik on omavahel läbi põimunud ja teha vahet unenäol ja tegelikkusel ei olegi võimalik. Topeltunenägu, ma ütleks. Hea raamat, ütleks ka. Lugeda tuleb vabalt, ilma eelarvamuste ja kriitilise meeleta. Lasta ennast kanda sellel kummalisel maailmal, mille Meyrink on loonud. Seal elavad ahne kaupmees, ennastsalgav rabi, kaunis ja kirglik naine, litsid ja pätid. Kõik tunded on muidugi üleelusuurused. Kõige huvitavam vahest oligi üliõpilane Charouseki kuju. Tõeline, kõikemattev vihkamine valdab tema meeli, samamoodi kui kõikemattev armastus valitseb mõnda teist tegelast. Peategelane on kui marionett tegevuste keerises, ilma et ta ise kuigi palju midagi mõjutada saaks. Tema asi on vaid valikuid teha, kuid mitte neid algatada.

Golem oli elutu olend, kellele oli antud elu sõnade abil. Mõtte jõul, võiks isegi öelda. Kas peategelane oli samamoodi Golem, kuna tema elas vaid kellegi teise mõtete jõul? Hillel oli see rabi, kes andis Pernathile elu ja võttis selle siis tagasi? Tahaks lugeda mõnda analüüsi selle teose kohta, kus kõik sümbolid ja seosed oleks selgelt ja arusaadavalt ära seletatud. See on minu analüütilise mõistuse viga - tahaks teada kõiki põhjusi ja kohe. Tahaks, et kõik oleks selge ja üheselt arusaadav. Tean täpselt, et midagi head sellest ei tule ja enamasti toob vastuste teadmine vaid tühjusetunde, mitte loodetud rahulduse. Eriti sellist sorti raamatute lugemisel tuleb kõik see kõrvale jätta ja lasta ennast lihtsalt kaasa kanda. Nautida, mida on kirja pandud.

Eelmise sajandi algusest pärit tõlge oli üle ootuste loetav. Andiski seda vanaaegset kummalist õhkkonda ehk paremini edasi. Kuigi, mis asi on gemm, ei saanudki lõpuks aru. Ega ei viitsinud kusagilt otsima ka hakata.

Jüri Kallas kirjutas Baasis, et tema ei oska põhjendada, mis selles raamatus head on, aga hea ta on. Mulle tundub, et kui ma oleksin seda lugenud teismelisena, oleksin kindlasti olnud tõelises vaimustuses. Praegu pean nentima, et raamat tekitas mitmeid mõtteid, mis ma ka eespool kirja panin. Iga raamat mõtteid ei tekita.

Tõlkinud Johan Lõhmus

Teised kirjutavad:
Baas
Kes on Golem?